Täna see siis juhtus. Esimene Hoog. Tagantjärele vaadates oli ta tegelikult ammu tulemas ja oleks osanud tähelepanelik olla, oleks ohumärke märganud. Esimese asjana hakkasin märkama, et blogijad on erilise intensiivsusega hakanud kurtma magusaisu või programmi järgi toitudes kõhu tühjaks jäämise üle. See saab olla tingitud kahest asjast - kas see, et lõpuks on külmaks läinud on inimeste kehad hiberneerumisvalmidusse ajanud või siis tegelikult on minul need probleemid tekkinud ja alateadvus märkab ikka just seda mis parasjagu enda jaoks aktuaalne on. Surfates teiste retseptides avastasin eile viisi kuidas ühest tavalisest soolasest toidust teha mascarpone magustoit. Uuuuuh, ma ootasin seda hetke! Ja kuigi magustoit maitses just nii hea, et õigustada ootamist, olin seda tehes teinud saatusliku vea: valinud ülejäänud päevasteks toitudeks üsna väikeste kogustega retseptid. Või noh, nendel hetkedel kui mu kõht kosmiliseks mustaks auguks muutub, on minu jaoks kõik retseptid liiga väikesed portsud, sest isegi teiste poolt suureks kiidetud “vaesed rüütlid”, mida ma rikastasin hilisest õhtusöögist pätsatud vaarikatega, annihhileerusid minu sees antiaineks nii kiiresti, et neid poleks nagu kunagi olnud. Tagantjärele tarkusena võin ka täheldada, et tööasjade tõttu varasema äratuse süül tavalisest varasemaks nihkunud hommikusöök tegi oma töö (ma ei kujuta ette kuidas peavad õhtuni vastu inimesed, kelle päev algab kuue-seitsme paiku!) ja eelmisel ööl lühikeseks jäänud uni ajas kehas greliini ja leptiinivarud sassi, nii et üks ei osanud nälga õigesti signaliseerida ja teine täiskõhutunnet. Nii, et nagu inglise keeles öeldakse: “everything was there to set the stage for a distaster”, sest kõigile nendele halbadele oomenitele tuli otsa üks õhtune laste sünnipäev. Algas kõik veel hästi, kui ruumi astudes nägin, et siin on kenasti juurikatest ja kanakoibadest kombineeritav kavajärgne söögikord. Olin eile end kaalunud ja poole nädala tulemuseks pool kilo täheldanud, nii et motivatsioon kavas püsida oli laes. Oma sellenädalase patuka kavatsesin kasutada laupäeval õelapse sünnipäeval ja tänasest väljakutsest tulla tahtejõu ja vabavara abil kilbiga välja. Aga, tulin hoopis kilbil.

Nimelt pahaaimamatult lookas laua ääres juurikaid nosides äratasin ma enda sees üles Koletise. Ma ei oska seda tegelinskit teistmoodi nimetada, kes võtab mingitel hetkedel juhtimise täielikult üle, süües alguses tsiviliseeritult, siis kõik söödava ja mittesöödava pooljõuga ja poolsalaja sisse litsub ja siis veel lõpus on valmis suisa taldrikutelt teiste laste jääke kugistama ja papptaldrikugi veel kõige otsa sisse kallama. See on Hoog, selge kompulsiivse häiritud sõltuvuskäitumise hoog, mida mul kuuajase Fitlapi aja jooksul pole kordagi peal käinud ja millest lootsin olevat lahti saanud. Aga ei, Koletis minus on alles ja on aeg hakata leppima, et ehk ta ongi minu kaaslane elu lõpuni. Õgimishoole järgnes selline ehmatus, et peanahk hakkas valutama ja kõik söögipohmelli tunnused koos paha tuju ja lootusetusega logisid sisse.

Nüüd magasin peatäie ja olen öösel üleval üritades pihta saada mis siis ikkagi juhtus. Õnneks, õnneks on olemas patutoidukord, nii et ma loen selle praegu tõeliseks pärispatu-söömaorgiaks ja liigun siit edasi. See ei saa allakäiguspiraali esimeseks astmeks, ma luban endale. HAMMASTE JA KÜÜNTEGA HOIAN PROGRAMMIST KINNI JA SAAN SELLEST ÜLE!