Alanud nädal läks ikkagi kohe alguses natuke lappesse. Maximast koju tellitud nädala kraam tuli kohale vaid osaliselt ja seetõttu mingeid planeeritud roogasid ei saanud teha, tuli uusi otsida ja lõpuks ikkagi kodupoodi liduda, nii et minu Fitlapiga alustamise ajast juba kuu aega kestnud ideaalne etteplaneerimiamasin tõmbas esimest korda kässari peale ja jäi poolel mäel seisma. Kuna see nädal on juba iseenesest suur logistiline tour de force, sest esmaspäevast kolmapäevani on mul üle pika aja väga intensiivne tööperiood koos sellega kaasneva kolme-lapse-maatriks-hoiu-graafikuga (hetkel veel oma jõududega, aga varsti peab hakkama Noorimat võõrutama ja lapsehoidjat otsima); siis neljapäevast pühapäevani üks tööga seotud välisreis eurobürokraatidemaale, kuhu kogu pesakonna kaasa pean võtma ja siis jõuame tagasi hilja pühapäeva õhtul, et vaevu jõuda tervitada algavat nädalat, mis kohe alguses sama intensiivse esmaspäeva-teisipäevaga lajatab. Lõhnab selle järele, et pühapäevaõhtune juba mõnusalt sisse harjunud toitude tellimine jääb ära ja ka välisreisil on suur oht juhatuse koosoleku järgsetel restoranikülastustel end Elsassi köögi rasvasematesse palukestesse uputada. Oeh... täna hoidsin kümne küünega programmist kinni ja kuna snäkiautomaadis Fast batoone ei olnud, võtsin mingi muu suvalise proteiinibatooni, mis maitses ja lõhnas nagu - jeerum, isegi ühtegi tavapärast titeväljaheite-paralleeli ei tule, nii jube oli see. Tundus nagu miski mis ei olegi tegelikult toitumiseks mõeldud vaid on võibolla hoopis uudne udupeen seemisnahksaabaaste niiskuskindlaks töötlemise vahend. Kuna alternatiivi ei olnud, siis pidin selle endale sisse suruma ja loputasin selle ilma suhkruta latte kohviga alla (õhtusöögil võtsin seetõttu poole vähem piima). 

Ootootoot, mida ma näen, minu asemel on keegi preili Viola Ving sisse loginud, maakeeli vingu-viiul. No mida ma hädaldan - tegelikult olen ju hoopis õnnelik, et olen sattunud oma senise elu kõige paindlikuma ja tulemuslikuma kaalulangetusprogrammi otsa, mis isegi minusuguse segasummasuvilaelugraafiku seni on välja kannatanud. Miks ei peaks siis esimene programmiaegne välisreis õnnestuma, kui üle on elatud juba mitu tunne-oma-kodumaad reisi, jõulud, uus aasta, mitu laste sünnipäeva ja hunnik pingelisi koosolekuid? Ainus asi, pean lihtsalt ühe paaritunnise planeerimiskorra asemel nädalas tegema lühikesi paaripäevaseid planeerimisspurte ja see kõik on ju võimalik. Pole kusagil kirjas, et nädala toidud tuleb tellida pühapäeval, välja arvatud selle nõudliku perfektsionistitädikese to-do listis, kes minu peas elab. Aga tema saan ma ju lihtsalt vaigistada kuni olukord talle paremaks muutub ja ta spooristaatusest välja tuleb ning taas juhtpulti istub.