Täna päevalõpu lahingutandrit koristades mõtlesin olmelistele asjadele, mis mu elus pärast Fitlapiga liitumist muutunud on. Üks mis selge - musti nõusid tekib kordades rohkem. Ma ei ole veel pihta saanud suurtootmise-stiilis Fitlapitamisele, mille raames ühel päeval nädalas kehastud hakkimismasinaks, kaalumismasinaks ja pakkimismasinaks - no ühesõnaga, inimkombainiks ja suurema osa nädalast ette valmistad, et siis õige toidukorra ettevalmistushetke saabudes nagu Lilian Kosenkranius puhastest kausikestest hakitud ja kaalutud toiduportsjoneid potti valada. Oi, kuidas ma väiksena kokasaateid vaadates unistasin, et ise saaks ka niimoodi süüa teha: et kogu ettevalmistus ja järelnoppimine juhtuks kuidagi maagiliselt kaadri taga ja mina saaks ainult tõstmise ja kokkusegamise kaunist kunsti harrastada!

Aga kuna minu elusaate stuudio kulisside taga ei ole haldjaid, siis avastan end kolm korda päevas nõudepesumasinat täis ja tühjaks ladumas.

Suuremahulise söögitegemisega kaasneb aga ka suur vastutus. Kuna ma eriti suurem asi kokkaja ei ole kunagi olnud, siis on minu viimase kuu aja Täielik Muutumine toonud kaasa ka mõningaid ektsesse. Viimane siis täna, kui ma avastasin kui vähe ma tean lõhe eri vormidest. Nimelt oli mul eelmisest nädalast jäänud supersoodsa hinna ja supervastiku maitsega graavilõhet. Ma ei tea, mis trauma seda lõhet oli enne surma tabanud, et ta otsustas oma liha predaatoritele loovutada ainult stressihormoonidest sapisena, igal juhul leiva peale seda panna ei kõlvanud. Ühe hommiku ta mul juba ruineeris, kui ma pool nädalat oodanuna ta muna ja avokaadoga taldrikule panin ja maitseplahvatuseks valmistudes selle kleepja olluse suhu pistsin. Meenus kohe minu põrumine brokkoli-juustupallidega... Aga ära visata ma ka ei suuda. Kuna tegemist oli isendiga, kes minu arust oli alasoolatud ja sellest ka tema graavivormis söömiskõlbmatus, arvasin ma, et ta võiks ju ära praetuna lõhepasta sees oma närusele teekonnale kauni lõpu leida. Aga oh seda pettumust. Toorena vaevu-soolane, muutus ta läbi praadides tulisoolaseks! Ma ei ole küll mingi Rakett 69 finalist, aga minu füüsika- ja keemiateadmistes puudub arusaam läbikuumutamisel kangemaks muutuvast soolast. Muidu peaks ju kõik ookeani ääres päevitavad näitsikud pärast ujumist ilusti ületalve säilima. 

Igaljuhul: tänase päeva õppetund - kuumutamiseks kõlbab ainult aus ja toores kala, mitte mingil moel toorena säilivaks ja söödavaks töödeldud isend.