Nii, esimene raport esimesest kahest päevast. Kolmas sissekanne. 

Toidu nädalaks ette planeerimine ja tellimine võttis esimesel korral kindlasti rohkem aega, kui loodetavasti tulevikus. No olgem ausad - see võttis kolm tundi minu küllaltki õhukesest uneajast. Aga - kuna positiivne elevus oli sees, siis hommikul polnudki Ema-Koletis minus ärganud, kes lapsi urisedes ja haukudes voodist välja ajab, vaid surfasin tuttaval "diet high" lainel . Selgituseks - "diet high" on minu puhul see olukord kui ma pärast mingi hulk nädalaid eelmise ebaõnnestumise haavu lakkudes (no olgem ausad - peamiselt pigem jäätist, sefiirikorvikesi, lehttaignapirukaid, seemneleiba, pontšikuid ja veelkord jäätist lakkudes; aga nimetame siis asja selguse huvides haavade lakkumiseks) oma psühholoogilisest hauakambrist väljun ja endale mingi uue lootuskiire avastan. Sellele järgneb paar päeva hüsteerilis-optimistlikku googeldamist, unelemist unistustes varsti saabuvast 20 kilo kergemast iseendast (mis ka annab põhjuse veel kõvasti peale süüa, sest ma ju ometi hakkan esmaspäevast ludinal alla võtma!) ja suurt energiapuhangut, millega ma siis sisemiselt hüüatades "valguse lõpus on tunnel!" võitlusesse torman. Tihti on see energiapuhang olnud ka negatiivne ja hirmu täis, eriti kui tegemist on mingite kapsadieetidega, uudsete treeninguvõtetega, mis ma juba tean tekitavad minus exerciserage'i sümptomeid või siis mingi muu väga suure elumuutusega; andes sisemise õigustuse oma senise elu leinatseremoonia käigus poest veel viimasel hilisõhtulgi rasva-moosipirukaid ja rummikooke sisse lahmida. Mis seekord Fitlapi süsteemi uurides positiivne tundus, oli see, et mida rohkem ma asjast lugesin ja ette valmistasin, seda tehtavam ja mõistlikum see mulle tundus. Eriti seksikas tundus vahelduseks kogu see kilokalorite, makrode, sammude, vererõhu, minutite ja muu jama arvestamine sinnapaika jätta ja lihtsalt etteantud retseptide järgi toitu teha ilma kogu sellele asjale liiga palju mõtlemata. Sest ajalugu näitab, et kui ma liiga palju söögile mõtlen, siis kaaperdab söögimõte minu kõik teised mõtted ja suunab selle kaaperdatud lennuki täiskiirusel läbikukkumise kuristikku. Ehk siis: so far so good.

Retseptide valimine ja ostunimekirja läbi käimine võttis kolm tundi aega selle pärast, et avastasin, et ostunimekirja tekib maru kergesti tooteid a la "20 grammi hapukoort" ja "pool apelsini", viimane oli minu jaoks eriti ebamõistlik, kuna avastasin, et Selveri e-pood võimaldab enamusi puuvilju tellida vaid minimaalselt poole kilo kaupa. Seega võttis aega nädala kõigi päevade kõigi retseptide ükshaaval läbi käimine ja koostisainete välja vahetamine, nii et mul ei oleks nädalas natuke hapukoort, natuke kohvikoort, natuke vahukoort, natuke rõõska koort ja natuke mingit-muud-koort, vaid mõistlik üks-kaks pakendit, mida saaks paljudel retseptidel kasutada. Põhjus, miks oli vaja välja vahetada, mitte lihtsalt meelde jätta, et ma kavatsen asendada oli esiteks selles, et "lihtsalt meelde jätta" minu niigi põhjas CPU-l töötaval ajul midagi enam ammu ei õnnestu ja teiseks see, et kohati teeb süüa mu mees nende retseptide järgi ja ma ei tahtnud teda jätta külmkappi olematud rõõska koort otsima samal ajal kui Vanem jõuab koolist ja peab kodutöid tegema hakkama, Keskmisele peab kohe lasteaeda järgi minema ja Noorim kräunub näljaselt ja ajab end oma kõikuvatel beebijalgadel tema jala najal püsti. Seega siis, oli vaja ükshaaval vahetada väga palju koostisosi. Tekkis ka idee Fitlapi süsteemi parandamiseks: tulevikus võiks olla olemas koostisaine otsing ka ainult oma nädala toitumiskava piires. 

Igaljuhul, nimekiri sai tehtud, tellimused sisestatud, Selveri e-poe üldise valdava kasutajasõbralikkuse üle imestatud, asjadel järgi käidud, asjad külmkappi laotud ja kahekesi Härraga üksteisele hämmingus keset tühja tuba otsa vaadates - et kas nii ongi võimalik? Kas selline ongi Paradiis? Paradiis, milles kalpsavad ringi Mees ja Naine, kellel on aega lugeda uut Economisti, vaadata niisama lakke, lastega juttu rääkida ja haugata õunu Hea ja Kurja Tundmise Külmkapist... selle asemel, et ülepäeviti väsimusest poolsurnuna end kaubanduskeskuse laibakuurivalguse all mööda lõputuid riiuleid lohistada, ilma teadmata, mida korvi panna ja seetõttu kõike ja mitte midagi korvi panna, et lõpuks koju jõudes ilma enam süüa teha jaksamata ikkagi nüüd juba väsimusest kulmude peal lähimasse kohvikusse roomata.

See tundub liiga hea, et olla tõsi. 

No edasi, hakkame siis vaatama: 

Esimene tõsiasi - täiesti ilma suhkruta toidud, mis peaksid olema magusad, lastel ikkagi väga kergesti alla ei lähe. Näiteks meelitava pildiga Hirsikook tekitas mõlemas peaaegu, et surmahirmu. See nägi tõesti välja nagu mingi eelajalooline süvaveekala, nii et ma ka ise panin topelt vaarikaid, et suuta seda ära süüa. Lapsed aga lahkusid majast näljasena, sest printsipiaalne ja planeerimises kogenematu mina ei olnud neile ka mingit alternatiivi eelajaloolise hirsikala söömisele eelnevalt välja mõelnud.

Teine tõsiasi - tõesti, osade retseptide puhul tekib toitu liiga palju isegi kui kahe lapse asemel arvestada üks. Hetkel toidu järgijäämise oht üsna punases. 

Kolmas tõsiasi - minul endal on kerge peavalu, õrn iiveldus ja tekib ka päevas väga näljaseid hetki. Oletan, et tegemist on hetkel lihtsalt uute toiduhulkadega harjumisega. Kuna ma olen ju ka vana jahusõltlane, eriti kui see tuleb mulle külla koos oma sõbra rasvaga, siis võibolla kogu selle süsivesikute hulga pealt alla tulek tekitab jääknähtusid. Enda lõbustamiseks kujutan end ette metadooni asendusravi saavaks heroiinikuks ja larbin vett iga kord kui tekib hinges tühi koht, mida saaks täita vaid üks lehttaigna-viineripirukas.

Eksperiment jätkub!