Ma jätkuvalt ei tea veel, kas mul on päriselt see kuulus klõps ära käinud või on tegemist järjekordse enesepettusliku dieedihõllandusega, mis mõnikord peale tuleb, koos tundega, et nüüd on rasvadeemonid igaveseks seljatatud, et siis järgmisel päeval haihtuda nii nagu poleks teda kunagi olnud. Küll aga tean ma vähemalt, et olen alates üheteistkümnendast aprillist, ehk siis poolteist nädalat olnud sada protsenti kavas. See on miski, mida pole õnnestunud saavutada peaaegu aasta aega, alates sellest kui eemise suve alguses kaaluseisak tekkis ja hakkasin visklema õgimishoogude ja enesepiitsutamise vahel. Seega, mingi kerge märk mingist võimalikust teistmoodi suhtumisest on olemas. Lisaks veel ka see, et teoreetiliselt, vähemalt kuupäevade järgi, peaks selle kuu üks kahest soomülkast möödunud või möödumas olema. Räägin siis ovulatsioonist. Olen viimastel kuudel siin palju kurtnud selle üle, et söögisööstud hakkasid mul juba muutuma selliseks, et nende järgi oleks saanud kalendrit taadelda. Minu sisemine iidne Stonehenge teatas veatult millal on iga kuu 17-nes kuupäev: siis kui külmkapp tühi oli ja ma post factum toidupohmelliga selle ees seistes aru sain, et järjekordne õgimishoog oli pihta hakanud. Hetkel aga, mulle ootamatult, on minu munadepäevaaed munasarjad mulle vist selleks nädalaks armu heitnud - õgimishoogu pole olnud. Lisaks ei ole olnud seda meeletut ebamugavustunnet koos tujulangusega, nii et pole välistatud, et tegemist on mitte hormonaalse kõikumise kaasnähuga vaid hormonaalsest kõikumisest tekkinud õgimishoo käigus sisse söödud suhkru ja kiirete rafineeritud süsivesikute kaasnähuga. 

Seega, nagu mainitud, ei tea kahjuks veel öelda, kas tegemist on klõpsujärgse muutusega või lihtsalt kevade tulekuga, aga registreerin eduteekonna registrisse asja igaks juhuks varakult ära. Saab näha, mida kuu lõpp toob, sest päevad ise on olnud alati see tõeline Näljamängude nädal.

Lisaks tahan edurindel raporteerida võitlusest ebakindlusekolliga. Alates Fitlapiga alustamisest on minu suurim hirm seoses kusagile sõitmisega alati olnud oma väikese köögikaalu (Freudian slip - trükkisin siia kõigepealt kogemata “koogikaalu”:) ) maha unustamine, mis nüüd ülestõusmispühadeks maale sõites juhtuski. Kohe kui ma seda märkasin, siis tõstis minu sees pea Ahastav Hääleke - “appi, nüüd läheb kõik nässu!! See juhtub meiega alati nii!!! Me teadsime seda, et see nii läheb!!! Mu Precious!!!” Selle peale ütles minu sees rahulikult üks uus hääl, nimetagem siis teda seekord Klõps: “rahu, me saame hakkama.” Ja rohkem läbirääkimisi peas ei toimunudki! Keegi ei tinginud, keegi ei ahastanud, keegi ei haletsenud lõputult edasi. Kõik Gollumid ja Guglungid jäis sekundipealt vait ja peas oli korraga ruumi kõigiks teisteks mõteteks - selsamal teemal, et mida siis kõike jõuab teha veel päeva jooksul kui ei tegele kogu aeg oma peas lõputult kestva kaalulangusdialoogiga.

(Nii, ja siia alla lisan ka ametliku kuid asjasse mittepuuduv hala teemal, et sekundeerin neile, kes on siin blogides esitanud retoorilisi küsimusi, et mis on juhtunud blogi tekstitöötlusaknaga ja miks? Minul käitub see aken ka etteennustamatult nagu Džungaaria kääbushamster sotsiaalses olukorras ning nii äppis kui ka fitlapi lehel ei näita telefonis kirjutatav postituse tähemärke) (mitte, et ma oma igapäevast lorem ipsumit annaks meile tänapäev selleks, et tasuta tähemärke täis saada, hihhhhiii .... okei, keda ma petan, olen eestlaste järeltulija, seega tõeline aus boreaalne koi ja üks tasuta päevake on alati väärt natuke lisapungestust. Nii, nüüd on see piinlik asi ka üles tunnistatud, võin puhtalt lehelt alustada:)