Imelik lugu. Kogu mindfulnessi kogukond räägib sellest, kuidad kõike peab tegema keskendunult, ka söömise ja kõik allavõtu-õpetused pulbitsevad peenhäälestusest, vision boardidest, affirmatsioonidest, reminderitest, eesmärkide seadmisest ja muust taolisest. Ma olen seda kogu aeg pimesi uskunud ja mõelnud, et minus on viga, et ma ei suuda ja ei viitsi kunagi neid ajalehtedest Bali türkiisrandadel chillivaid bikiinikaunitare välja lõigata ja endale allavõtugraafikut koos täpsete vahe-eesmärkidega seada ning ennast saledana visualiseerida. Olen alati mõelnud, et kui kogu see töö tuleb teha alla võtmiseks, siis äkki olen ma lihtsalt liiga laisk, kuna ma ei viitsi seda vaimutööd teha? Sest see tundub mulle alati tapvalt igav ja ma tahaks alati selle asemel midagi toredat teha ja mitte mõelda salenemisele.

Ja nüüd korraga, teekonnal huvitav-kas-see-on-see-klõps-mis-nüüd-ära-käis, pärast seda kui ma otsustasin, et kuradile ohverdusetunne, kuradile enesehaletsus, kuradile toitustmõtlemine - võtan lihtsalt pähe, et toitu ei peagi nautima ja see on lihtsalt kiire ja praktiline tegevus mis tuleb ellujäämiseks ära teha ning sellele mitte liiga palju aega kulutada (nagu vetsus käimine - eluks vajalik, aga kui liiga kaua potil istud, tekivad hemorroidid), juhtus just hetk tagasi kaalul sellele kinnitust leidnuna nii, et võtsin nädalaga 2 kilo alla. What?!? Ma ei teinud selleks mingit muud aktiivset tööd ja ma just teadlikult mõtlesin sellele kõigele võimalikult vähe ja nüüd siis korraga tulemused?!? (Okei, need viimased kilod on üsna hiljutised, viimase kuu kokku korjatud saak ja neid on lihtsam sulatada kui vana igikeltsa).

hmm

hmm

huvitav

Üks asi veel mis ma märkasin oli see huvitav nähtus, et korraga on tekkinud tohutu suitsuisu, kuigi ma ei ole juba 10 aastat suitsetaja olnud. See tekitas minus Sigorney Weaveri tunde filmis Alien. Miski agu elaks minu sees kes otsib minu keha tegevuse kaudu mingit rahuldust. Et kohe kui ülevalt juhtpuldist (ajust siis) tuli signaal, et söömine unustage ära, sest see läks nüüd võimalike naudingute nimekirjast lihtsalt maha, hakkas keha sees miski otsima mingit muud väljundit pingete maandamisems ja tekkis suitsuisu. Ags söögiisu mitte. Kuniks mul oli kasvõi alateadvuses tunne, et söömine on mingi variant, siis pidi terve päeva isude allasurumisega lahinguid pidama.

 

Ja eriti paradoksaalne on see, et mida vähem ma olen mõelnud, keskendunud ja planeerinud midagi seoses kava toitudega, seda lihtsam on neid teha ja seda vähem ma pean võitlema tüdimuse ja ideepuudusega. Kuna iga järgmine toidukord ei ole ohver iseenda kannatustekarika altarile, kus ma lunastan kõike seda millest ilma jään, siis on muutunud sisemine surve teha väga maitsev toit ja hea valik väiksemaks, sest iga toidukord ei ole enam elu ja surma küsimus. Paradoks on aga see, et ma pole vist kogu Fitlapi aasta jooksul nii hästi ja mitmekesiselt söönud kui sellel nädalal.