Ma ei tea, miks inimesele mõistus antud on kui ta sellega mitte midagi kasulikku peale hakata ei oska? Muude inimeste osas ei tea kommenteerida, aga minu puhul on tõesti nii, et proovib see mõistus mis ta proovib, aga tunded panevad ikka jala taha. 

Saabusin eile siis oma tööreisilt, kus olin olnud erakordselt tubli ja ligi pool aega kaasapandud Fitlapi toitudega hakkama saanud ning pool aega koha peal "söön täna lõunat väljas" toitudega hakkama saanud. Kõigele muudkui "ei" ja "ei" öelnud ja üleüldse kõvasti loobunud elu ilu ja reisimise võimaluste nautimisest selleks, et ikka veel ja veel tublim olla ja koju jõudes loodetavaid kaalulanguse tulemusi nautida. Hommikul kodus astusin oma elektroonilise kohtuniku peale, ootasin elevusega oma kaalumise tulemusi ja sain sahmaka külma vett näkku - kaal oli 88,4 kg, kuu algusest 1,8 kilo juures ja ega esmapilgul ka need teised numbrid paremad polnud. Kõik numbrid olid kehvemad kui eelmisel nädalal, kuid natuke paremad kui üle-eelmisel. Ja mis siis tuli? No loomulikult, mägedes hakkas laviin müristama. Pidasin paar tundi vastu ja siis saabus söögisööst. No ikka selline, et täna on pohmell. Kohukesed, reisilt lastele kaasa toodud maiustused, singi-juustuleivad, gin toonikuga, you name it. Kõik läks kurgust alla, mis sai. 

Öösel roomasin mustas masenduses voodisse ja marineerisin taas oma tumedates mõtetes sellest, kuidas kõik on lootusetu ja planeerisin igasuguseid drastilisi meetmeid. Iroonilisel kombel olen selles mõttes õnnega koos, et kuna seda on mu elus nii palju kordi juhtunud, siis ma ei võta enam neid mõtteid väga tõsiselt, sest tean, et hommikul kinnitan Fitlapile truudust, sest vaatamata sellele, et mulle tundub, et see ei toimi minul, siis toimib see vähemalt natukenegi võrreldes kõige muuga, mis üldse ei toimi. 

Öise marineerimise käigus hakkasin mõtlema põhikooli matemaatikale. Olles vaadanud vaid protsente tekkis mul kiusatus vaadata korraks, mis numbrid on protsentide taga. Sest kui muutub üldkaal, siis muutuvad ju ka numbrid, mis on protsentide taga. Hommikul kraapisin enda riismed kokku ja asusin arvutama. Arvutasin ainult kaaluiivet esimesest mõõtmise nädalast, mitte vahepealsest, sest tahtsin saada selgust, kui palju on asi muutunud - sest osad näitajad on mul kehvemad kui eelmisel nädalal, aga paremad kui üle-eelmisel.

Tulemus on üsna selge. Kaaluiive võrreldes üle-eelmise nädalaga on 1,8 kilogrammi plussi. Lihaste, luude ja vee kasv võrreldes üle-eelmise nädalaga on 1,86 kilogrammi plussi. Mis tähendab, et kuigi ma kaalun 88,4 kg olen ma tegelikult kaotanud pool kilo rasva (või midagi muud, äkki nahka? see poleks ka paha :)).

Oleks seda teadvustanud, oleks ühest söögisööstust pääsenud. Sellepärast ma küsingi - no milleks on antud inimesele mõistus, kui ta seda kasutada ei oska?