Uus aasta on alanud ja Fitlapitekk on täitunud uute blogijate ja näoraamatu nägudega. Selles melus kvalifitseerun mina oma aastase mitte-Fit, aga vägagi Lap staažiga vist ka juba vanemapoolse olijana. 2017 kevadel end kahekohalise kaotatud kaalunumbri tõttu edulooks kuulutanuna olen hetkel pigem seiskunud nagu liiklus pühadeaegses Moskvas. Muidu ütleks, et mu rasv on nagu igikelts, aga kahjuks on globaalne soojenemine isegi Siberi igikeltsast ürgaegseid viiruseid hakanud välja sulatama, nii et pean leidma mingi sobivama metafoori oma paigaltammumise kirjeldamiseks. Tänane päev on möödunud kavast väljas aga aktiivse mõttetöö saatel. Taas leian end analüüsimas olukorda ja püüdmas ebaõnnestumistest õppida. 

Üks asi, millele täna pihta sain on see, et vaatamata oma üldisele mitu-kärbest-ühe-hoobiga mõtlemisviisile olen kaalulanguses vist kahjuks üks-kärbes-mitme-hoobiga tegelinski. Kuidagi ei õnnestu mul korraga mitmes valdkonnas progressi hoida. Sest iseenesest on ju skeem lihtne (vist?). Kui sa tahad kaalu langetada, siis pead:

1) Sööma vähem kui kulutad (näiteks Fitlapi kava jälgides)

2) Suurendama liikumist

3) Jooma rohkem vett

4) Magama piisavalt palju

Minu puhul kipub olema aga nii, et kohe kui ma midagi nendest neljast eraldi eesmärgiks võtan, siis läheb muu lappama. Näiteks eile ahastasin siin, et mingeid tulemusi ei olnud, kuigi olin pühade ajal religioosselt kavas. Täna vaatasin oma sammulugeja äppi ja märkasin, et pühade ajal ei liikunud ma absoluutselt. Mõni päev oli samme vähem kui Stephen Hawking'il elu viimastel aastatel. Täna aga kütsin mööda linna ringi nii, et 16 000 sammu taskus. Samas sõin mis ette juhtus ja vett vist unustasin üldse juua. Mingil perioodil kui olin järjekordse paigaltammumise pärast ahastuses (see oli vist novembris) võtsin eesmärgiks vee joomist ja liikumist suurendada. Igal hommikul kallasin kohe kaks liitrist veepudelit täis ja lubasin endale, et enne ei tohi voodisse minna, kui mõlemad joodud. Selle tulemusena läksin voodisse igal öösel kahe-kolme vahel. Nokk kinni, saba lahti. Mitte et vee joomine oleks magama jäämist edasi liigutanud, aga lihtsalt ei märganud, et suure enesemotiveerimise käigus oli kõndimine, vee joomine ja kavas olek küll naelapea pihta, aga kui oma magamatusepostituste kommentaare lugesin, siis üks tark inimene märkis ära, et magamatus peatab ka kaalulangust. Ja taaskord - kell on jälle pool üks ja mina püüan päeva pikendada (see on see emade illusioon, et kui lapsed magavad saab päevale mingeid tunde juurde võluda... tegelikkuses muidugi järgmisest päevast laenatud energia arvelt).

Kui nüüd selle analüüsi põhjal sihte seadma hakata, siis vist võiks võtta eesmärgiks kõik neli elementi paika saada ilma, et ükski teiste arvelt kannataks. Oooh, ja siis tuleb see miljoni-dollari küsimus, et kui ma kõigele sellele keskendun, mis siis kannatama hakkab? Karjäär jääb seisma ja lapsed ununevad lasteaeda? Või on tõesti võimalik ikkagi elada elu, mille käigus saab toodud võrdselt ohvreid nii iseenda tervise kui ka töö ja pereelu altarile? Sest hetkel vaadates ringi oma elutoas, kus on just plahvatanud poolelijäänud koristamise napalm, tundub mulle, et see 16 000 sammu mis ma kinkisin täna endale oleks võinud olla kingitud hoopis oma köögiletile ja raamatu- ja riideriiulile, sest kõike ei ole võimalik saaada ja elu sunnib tegema valikuid. Ja praegu endale lubades, et homme teen kodu korda ja järgmise nädala toitumiskava korda ja tellin toidu ka ära tean juba ette, et liikumise osas jääb homne päev jälle üsna statsionaarseks...

Kas siis võiks nüüd hetkel ma igasugused numbrid vahelduseks ära unustada ja võtta ainult üks selge siht - suuta hoida tasakaalu? Suuta hoida progressi kõigis valdkondades? Kas siis peaks kusagil lati natuke allapoole laskma ja loobuma illusioonist, et kõikides valdkondades on võimalik endast maksimumi välja pigistada? 

Süüa/magada/liikuda/vett juua + hoida korras nii kodu kui ka meilboks? 

Kuidas teistel see õnnestub?