Huh, Uus-Meremaal toimuv horror ja kodumaal käivad koalitsiooniläbirääkimised, laste kliimastreik ja kõik see mis maailmas praegu juhtumas on istutab südamesse muret ja ärevust ja samal ajal tekitab tunde, et enda kehakaaluga maadlemine on tobe ja väiklane ajaraisk. Viibin hetkel rahvusvahelisel konverentsil endise Jugoslaavia ühes sõjas kannatanud riigis ja tegelen globaalsel tasandil võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkusse eest võitlemisega... ja samal ajal seistes saalitäie inimeste ees ja rääkides innustavaid sõnu mõtlen sisimas, et huvitav kas kõhuvolt püsib viisakalt kõriauguni tõmmatud keha vormivas lateksaluspesurüüs või paistab ikkagi välja nagu sink läbi võrgu. Jah, maailma saab vist tõeliselt muuta paremaks kohaks alles siis kui oled iseendaga rahujalal.

Selleks, et endaga rahujalale saada tuleb püsida kavas. Pean praegu endale natuke õlale patsutama, et end joonel hoida. Nimelt suutsin kolm päeva tagasi öösel enne ärasõitu endale korralikult toitu kaasa vaaritada. Tegin hunniku tortillarulle singiga ja suure karbitäie mangokooki. Kokku 7 portsu Fitlapi toitu. Kohale jõudes olid sõbralikud lennujamaateenindajad mu kotti korralikult loopinud vaatamata selle käsipagasistaatusele, seega oli mangokoogist saanud vettinud kaerahelbe-kohupiimatarretise-mangoplöga. Aga söödav siiski. Olen olnud sõidus kolm päeva ja olen suutnud kaasavõetud toidu ja hotelli hommikusöökidega mängides kavas püsida. Eelmise nädala patukas läks saabudes tervitusõhtusöögile (serbia kuulsusrikas köök... juba eelroast tahtsid silmad kolbast välja hüpata) ja selle nädala patuka kasutasin tänase õhtusöögiga ära. Kuna see tekitas tugeva deja-vu minu eelmistest tööreisidest, mis on alanud positiivselt kaasas olnud (pagasis läbi klopitud) toiduplönnikeste mahutamisega minibari külmkappi ja nende najal paar päeva vastu pidamisega, kuid siis on läinud lappama ja nii korralikult lappama, et pärast on lappesolek kestnud päevi kui mitte nädalaid, otsustasin, et blogisse kirjutamine aitab joonel püsida. Olen kogenud, et siin asjade sõnastamine hoiab lõdvakslaskmisest. Seega võib mõni arvata, et ma pingutan üle ja olen napakas kui ajan reisil olleks juuksekarva lõhki, aga kuna ma reisin nii palju, siis kui ma igal tööreisil ühe silma kinni paneks, siis ei õnnestuks üldse alla võtta. Seega siis otsustasin, et login kiirelt blogisse sisse ja kinnitan siin iseendale, et ma olen kavas ja proovin siin veel olla jäänud kahe päeva jooksul süüa "söön täna väljas" loogika alusel ning siis nädala alguses kodumaale jõudes püsin kuni neljapäevani kavas ja ei lase patukal tulla. This I pledge

Ahjaa, motti lisavad ka Facebookis ja siinses blogis teiste fitlapikate pajatused kavas püsimisest. Ja see, et Akela endale ka keskmisest kõrgema IQ-ga kaalu ostis, jess!