Ma siia pilte pole varem väga postitanud, aga sain seekord nii eepilise käkerdisega hakkama, et tekkis tung seda maailmaga jagada. Või noh, Fitlapi väikese ja turvalise ja toetava maailmaga. 

Nimelt siis, (need kes mu viimaste kuude Villu võitlusi on jälginud, on kursis) minu söögisööstud ja jojohooaeg päädis otsusega, et pean peast pihta hakkama. Et kui ma oma pead ei saa saledaks, siis kuhu see kehagi minna saab. 

Peastoimuva kordasaamise üks oluline osa on minu arvates ilmajäämisetunde probleemi lahendamine. Nimelt on minu püsiprobleemiks see, et igasugune kaalu langetamine, isegi kui see ei ole seotud mõne piinava näljaprogrammiga a la leht kapsast ja kolm tera riisi, võimendab see ikkagi alati millestki ilma jäämise tunnet. Miks teised tohivad, aga mina ei tohi? Ja see Ilmajäämisetunne avab ukse oma sõbrale Enesehaletsusele. Sest see on nagu tequila - it never comes alone. Enesehaletsus on alati koos oma sõbra Minnalaskmisega, lihtsalt sellel hetkel kui ta sisse astub sa veel ei märka, et Minnalaskmine on juba koridoris ja kui sa ukse Enesehaletsuse järel üritad kinni panna, pistab äkki keegi pimedast koridorist oma jala vahele ja ongi vupsti toas. No ja kui Minnalaskmine on juba sisse saanud, siis teevad nad koos Ilmajäämisetunde ja Enesehaletsusega kohe suure peo ja tähistavad taaskohtumist rohkete rafineeritud süsivesikutega. 

Seega siis olen seekord otsustanud tegeleda nende tunnete uksest sisse laskmise ennetamisega. Üks osa ennetusprogrammist oli rohkem söömine. Kuigi ma regulaarselt trenni ei tee, hakkasin sööma 4 korda päevas täistoidukordi. Kaalupatareid on jätkuvalt tühjad, nii, et ma tegelikult ei tea, kas see mõjub, aga vähemalt ei ole mul taasalustamispäevast, 21. veebruarist enam söögisööstu olnud. Tundub ehk tobe vähem kui nädal aega kestnud saavutuse karunahka jagada, aga nii nagu alkohoolikule on iga kaine päev võit on ka minule, arvestades millisesse seisu oma omadega olin jõunud, ka viis päeva ilma õgimishoota suursaavutus. Eriti just selle pärast, et see on tulnud mitte alla surumisest vaid Fitlapi toitude stabiilsest mõjust täiskõhutundele ja veresuhkrule. 

Tagasi piltide juurde - sest teine osa ilmajäämisetunde ennetusprogrammist on endale nende asjade lubamine mida tahaks saada. Ehk siis näiteks FB koogikangelannade eeskujul pärismaailma hõrgutiste üle toomine Fitlapimaailma. Minu üks suuri ahvatlusi on see lemon curd meringue pie, seest hapu sidrunilägaga, pealt besee ja sefiiri ristsugutisega kook. Ma võiksin selles ujuda, sukelduda, seda ahmida, sellega abielluda ja oma mehe ja lapsed selle nimel maha jätta.

Küll aga on minu kavajärgsed besee ja sefiirikatsetused on seni päädinud väga kallihinnaliste prügikastitäitega (kalli steviaga toidu valmis tegemine ja siis selle ära viskamine tundub nagu mingi imelik potluck rituaal), kuid siiski otsustasin täna, et proovin seda võimatumast võimatut. Ristasin omavahel asendustega röstitud kikerherned (kaerajahuks ja rasvaineks põhjale), selle koogipudru retsepti millega kõik kooki teevad (sellest osa põhjaks ja osa lemon curdi asendanud banaani-sidruni-mango curdilaadne vedelus) ja siis maasikavahu (osa katteks ja osa sidruniläga sisse).

Tulemus on selline Schrödingeri kook. Ei ole ja on ka. 

Ilmajäetusetunnet mõnevõrra isegi vähendas. Võibolla lihtsalt oli see kognitiivne dissonants ja ma ei olnud nõus leppima sellega, et pärast kaks tundi mässamist ja kogu maailma nõude mustaks määrimist ja kogu maailma stevia ära kasutamist see kook kusagile ei kõlba. 

Tänu sellele koogi moodi olevusele olin täna jälle "kaine". Villu võitlused jätkuvad koos Schrödingeri koogiga.