Teispool jõuluvana tõele jälile saamist tundun endale tõesti topakas. Aitäh, Helen, et välja tõid, et ma tegelikult olen dopinguasja juba enne ka märganud, aga ise ei taibanud. Tookord kui seda kirjutasin tundus see jube hea nali. Aga selgub, et the joke was on me, nagu Eesti rahvas end esimesel korral perekond Veerpaludel ära tinistada lasi. Pärast Akela informatiivsete blogipostituste lugemist olen ikka sügavas hämmingus. Kas Fitlapi klienditugi siia blogisse üldse ei eksi, kui see asi juba nii kaua kestnud on? Einoh, miks ka mitte, kui selline skeem töötab, siis hoian hea meelega iseenda vere ringluses ja järgmisel korral klikin oma postitusi nii et klaviatuur tuline.

Aga hetkel üritan iseendale kogemata kingitud lisaaega (ja aitäh kõigile klikkijatele!) ära kasutada, selleks et end kaalulangetuspaati tagasi vinnata. Nimelt jätkub mul nüüd kasutusaega kuni 25.06, aga Fitlapi Delfi oraakel väidab, et kui ma nüüd lõpuks suudan end käsile võtta, on soovkaal vaid 11.06 kaugusel. Äkki saan juba kunagi kasutusaega juurde klikkida saledate sõrmedega enda uues kehas, nii et peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama? (pun intended - kõhugripp on ka meie majas inimesi murdnud).

Igaljuhul tahtsin raporteerida oma kulinaarseid ebaõnnestumisi ja muid... õnnestumisi? õnnetumisi? õnnemisi?... no asju ühesõnaga. 

Järjekordne kulinaarne ebaõnnestumine ootas mind taas Ott Kiivikase valgurindel. Akela blogist inspireerituna proovisin uuesti sefiiri. No ei ole meie majas seda sefiiriõnne. Oleksin ehk pidanud vastlapäeval pika liu mööda munakoori tegema. Igal juhul on mul nüüd esikus ahjuplaadi peal mingi ollus, mille puhul mingi hetk kui ma sain aru, et sefiiri sellest ka seekord ei sünni, oli alles veel lootus, et äkki tuleb pastilaa, aga nüüd on see pigem siiski mingi maaväline organism. Eks homme mõtleb, kas läheb prügikasti või seinasoojustusmaterjaliks. 

Muudest asjadest on täna raporteerida seda, et märkasin, et minu imekaalu käivitumine on tekitanud motivatsiooni sporti teha. Kui enne piiras mind alateadlik hirm, et lihaste kasvamine peidab kaalulanguse ja parem on mitte liiga aktiivselt end liigutada, siis võimalus rasvaprotsendi muutumist ja lihasmassi kasvu reaalselt mõõta pani mind täna igal juhul velotrenažööril tagumikku kulutama ja õues lapsevankriga läbi lumehangede raiuma. Juba teist päeva on ka mu telefoni sammulugeja positiivselt erutunud, sest vahepeal lõi ta vist mulle üldse lootusetult käega ja loobus nende kahe sammu mis ma päevas tegin fikseerimisest. 

Minu töö iseendaga (ehk siis lubadus saada enne pea korda ja siis keha) on ka natuke edasi liikunud. Olen neelanud teadusartikleid ja tunnistanud endale, et mul on B.E.D ehk Binge Eating Disorder. Olen leidnud soovitusi kognitiivseks käitumisteraapiaks, kuid kuna minust teraapiaskäiat kunagi ei saa, siis proovin nagu Leonid Rogozov Antarktikas omal käel pimesoolt lõigata ja analüüsin oma tegevusi. Tänase päeva avastus oli see, et tõsi ta on, voodihaigetel (no BED kõlab nagu voodi ju) on see häda, et söömine annab neile lühiajalist heaolutunnet ebaproportsionaalselt palju võrreldes ükskõik millise teise tegevusega. Üks viis seda ravida on õppida muudest asjadest rõõmu tundma. Täna kohvikus oma väikemehe järgi jäetud õuna-lehttaignapirukat põrnitsedes, võideldes sooviga see nahka panna ja olles samal ajal veendunud, et mul on raudselt kõige sitem elu siin maamuna peal, haarasin mõttesabast kinni ja otsustasin, et vaatan parem ringi ja proovin nautida lihtsalt elusolemise tunnet. Vaatasin oma kaheaastast mehikest toimetamas ja inimesi tänaval kõndimas ning lasin sees kasvada rõõmul lihtsalt istuda ja vaadata... ja ajapikku tõesti tuhmus selle piruka oreool. Kas tõesti töötas? Või tuleb selle oreooli asemel lihtsalt Oreo ja kõik loksub vanasse tagasi? Eks näis, aga hetkel tundub, et mikron mikroni haaval nihkub mul asi siiski paremuse poole. Hibernatsioon ju loodetavasti saab ka varsti läbi... äkki aitab see ka pekkidel sulama asuda?