Pärast erakordselt eesrindlikult veedetud pühi, millest pool aega sai veel noroviiruse tõttu inimpurskkaev oldud, tulin linna suurte ootustega kaalulanguse osas. Ja taaskord pidin pettuma. Muuseas, kas te teadsite, kuidas rasv kehast lahkub? St. millises vormis? Ilmneb, et suures osas väljahingatud õhuna: https://edition.cnn.com/2018/03/26/health/lose-weight-where-does-it-go-partner/index.html 

No see ohe mis minust pärast tänast kaalumist väljus oleks võinud mu küll julgelt 10 kilo kergemaks teha... Ma ei saa aru. No kuidagi ei harju ka inimene ära selle tulemusteta kavas sitsimisega. Septembri algusest saadik nihkun edasi-tagasi praktiliselt samas kaalus. Igasuguseid vigureid olen teinud - kõndimist suurendanud, veejoomist suurendanud, kaloraaži 10% tõstnud... ja mitte miski ei aita. Üks aasta ja kakssada postitust hiljem olen ikkagi oma soovkaalust umbes 60 võipaki kaugusel. 

Okei, okei, virin lõpetada! Selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe, Seltsimees Lapsik! Midagi positiivset ju ikkagi on. Umbes kuus-seitse kilo olen kergem kui aasta tagasi. Ja kuigi kaalumise tulemus näitas taas umbes kilo tõusu ning teised mõõdudki midagi kaunist ei näidanud, siis vööümbermõõt oli 0,5 cm vähenenud! Tõenäoliselt küll sellesama ohke arvelt, millega lahkus minu kehast nii palju õhku, et pool sentimeetrit keskkoht vähenes... aga no kui millegi muu üle pole rõõmustada, siis on ka pool sentimeetrit midagigi. Beggars can't be choosers, eks. 

Ja kahjuks tuleb tõdeda, et ka vana hea kaalumise- ja tulemusetuse järgne söögisööst ootas mind kenasti kohe ukse taga. Nii mõnigi viineripirukas tuli kohe lohutama ja pai tegema ning oma õlga süsivesistamiseks pakkuma. Hetkel veel tundub, et vaatamata kahele lõdvemalt võetud päevale asi veel päriselt õgimisorgiaks ei ole läinud ning ehk suudan natuke suunda hoida, sest see +10% kaloraaži on vähendanud minu toiduteemalisi sundmõtteid, aga eks näis. Nädalavahetus veel planeerimatut hullust tühja külmkapiga ja siis algab taas natuke rutiinsem elu, koos loodetavasti ette planeeritud ja koju tellitud toitudega. 

Oma viha valasin külmkappi. Seekord siiski mitte selle sisu enda sisse tühjendamisesse vaid külmkapi enda tühjendamisesse ja pesemisse. Isegi kogu sügavkülma likvideerisin ära. Otsustasin, et minuga aastasse 2019 ei tule kaasa ükski toiduaine, mis ei ole ostetud või mille best before ei ole 2019. Ükskõik kui armsad need pooltühjad sinepid ja kastmed aastast BC ka ei oleks - mingu nad mu elust!

Kahju on lihtsalt sellest, et esimest korda üle pikkade aastate ei ole mul enam mingit põhjust mitte alla võtta. Tööstress on langenud seoses eluliste muudatusteda 110%. Elu on planeeritav ja plaanid on teostatavad. Isegi külmkappi jõuan koristada - sellist aega pole mul vist põhikoolist saadik olnud. On olemas aeg, on olemas stressivaba olek, on olemas ressursid, on olemas kava mida järgida. Kõik on olemas, et kaal võiks langeda. Aga mida ei ole, on aga tulemused. MIIIIIIIKS OMETI?!