Eilsed hõisked ei ole hinges veel hajunud. Selline tunne on linnas ringi käies, nagu mul oleks mingi väga äge saladus. Mitte keegi ei tea, et sel ajal kui ma siin lapsi lasteaiast ära toon, bussis sõidan, ülekäigurada ületan või lapsevankrit üle kõnnitee ääre tõstan, et ma tegelikult sel ajal võtan hoopis alla. See on selline rõõmus väike mõte, mis tiksub kogu aeg kõige taustal, natuke nagu armunud olek. Pärast kõiki neid aastaid lootusetust olen lõpuks leidnud Selle Õige. Fitlap. Mitte keegi ei ole mind niimoodi varem kunagi tundma pannud. Või siis noh, niimoodi alla võtma pannud. Olen täiesti armunud. 

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et Fitlap ei ole juba maailma vallutanud. Kuidas Ameerika Ühendriikide president Trump ei anu Fitlapi meeskonda, et nad laiendaksid end USAsse ja lahendaksid sealse ülekaalulisuse epideemia. Ma tahaks seista Pika Hermanni tornis ja karjuda sealt täiest kõrist: ma olen Ta lõpuks leidnud! Tema, kes ta teeb mu alatiseks õnnelikuks!

Okei, no võibolla mitte alatiseks, vaadates siin vahepeal eesmärgi saavutanud ja siis uuesti juurde võtnud ja uuesti tagasitulnud inimeste hulka, aga kes see armunud mõistust suudab reaalsuses veenda, eks? Hetkel on mul küll tunne, et siit edasi saab minna ainult hästi ja noh, kui ka mitte, siis on mul olnud vähemalt see üürike õnn. 

Tänased toidud olid lisaks veel nii mõnusalt aeglaselt kõhtu täitvad ja kombineerisin veel nagu tõeline kombineerimiskunn, hommikusöögiks sai kahest erineva toidu poolikust retseptist imeline kohvismuuti ja muna singiga ning lõuna ja õhtusöögi sulatasin kokku üheks tortiljapitsaks suvikõrvitsa-bataadi kotlettidega. Need viimased olid küll tõesti funky maitsega ja eelmine mina ei oleks elusees neid suu sisse võtnudki, aga ma olen armunud ja ma ei näe oma armastatus mitte ühtegi viga, isegi kui see on sulle lausa silma kargavalt kummise olekuga pooltooreste köögiviljadega kotlet. Võibolla hakkab mu maitsemeel muutuma? Sest lisaks teravnenud magusatajule olen täheldanud ka seda, et tekstuurieelistused on muutunud, nüüd mulle isegi meeldivad need kodujuustu kummalised terakesed smuuti sees. 

Ja mis minusuguse koi südame eriti laulma paneb on ikkagi see, kui vähe ma Fitlapiga toitu ära viskan. Sest eelmisel nädalal sai veidi üleplaneeritud, esiteks ei arvestanud ma eksprompt-lahkumisega kodust terveks nädalavahetuseks ja teiseks varusin millegipärast sinki ja kodujuustu Kolmandaks Maailmasõjaks (Fitlap sobib ka doomsday prepperitele!), igal juhul on pool külmkappi veel täis. Ja siin läheb käiku Fitlapi geniaalsus koostisosade kaudu toitude otsingul - terve tänase päeva elasime jääkidest ja ma arvan, et kaks päeva läheb veel, enne kui tuleb poe peale mõtlema hakata.