Hetkel olen oma elus valitseva kriisi tõttu lühilausete seisundis, seega tekkis tunne, et kirjutan täna lihtsalt numbrimaagiast kaalul.

- Kuigi ma ei plaaninud iga päev kaaluda (see läheb ju teatavasti ruttu käest ära), siis täna hommikul astusin lihtsalt enese lohutuseks kaalule. Lisaks sellele, et päevaga oli kukkunud 200 grammi ja kahekohalise numbri teisel numbril vahetus number (just!), tegi mulle ootamatu väikese rõõmupahvaka ka see arusaamine, et tavaliselt astun ma kaalule alati sisemises paanikaseisundis, nagu totalisaatoril mängides, sest kunagi ei tea, kas sealt tuleb hea või halb number. See aga tekitab olemuslikult ebakindlust ja jõuetuse tunnet (mis omakorda söödab tõenäosust varem või hiljem käega lüüa), sest kui sa ei ole kunagi kindel mis see kaal sulle ütleb, siis on ta nagu "frenemy" - sõber, kellele ei saa loota, aga kes teeskleb et ta on sõber. Seni on kaal minu elus sellist rolli mänginud. Täna aga taipasin, et Fitlapi puhul on mul tunne, et kui ma teen seda, mis on öeldud, siis kaal kukub ka. Ja seni on täpselt nii olnudki. Tagasiside on väga otsene - söön täpselt programmi järgi, kaal kukub, isutab köögiviljade järele, joon vett liitrite kaupa ja tunnen end hästi. Teen patuka - kaal tõuseb vupsti ja enesetunne hüppab prügikasti. Sellist kogemust ei ole mul kunagi olnud, et midagi minu kaalulanguses päriselt sõltubki minust endast ja otsustest, mida ma endale suhu panen. Olles viimased 10 aastat mänginud kaalutotalisaatorit ja kaotanud (või noh, õigemini, siin kontekstis - võitnud; või noh, mitte võitnud, ikka kaotanud, aga mitte kaalu!) ka nendel kordadel, kui masinasse n.ö palju raha on sisse laotud, olen Pavlovi koerakesena õppinud, et kaalust alla võtmise puhul ei saa ikkagi mitte milleski kunagi kindel olla. Ja sellele lisaks on soorituspaine väiksem - sest kui ma tõesti olen leidnud elus selle asja, mis toimib, siis kui peaks juhtuma, et ma jõuan ideaalkaalu ja kaal hakkab tagasi üles ronima, siis saan ma ju alati programmi uuesti jälgima hakata.

Üks asi, mida ma küll väikese südamevärinaga ootan, on esimene platoo. Sest oi kui palju on seda juhtunud, et mingi maani läheb kaal alla, olgu siis vihaga, piinaga, armastusega või lihtsalt vanakooli tööga, aga siis kui number jõuab sinna kohta kus kaheksa võiks vahetuda seitsme vastu, siis võibolla see seitse ühel hommikul korraks vilksatab nagu Lesbose saare müütiline muusa ja siis laksti, hakkab kaal ülespoole tagasi vihtuma jättes minu lolli näoga järele vaatama. Ja siis edasi on juba nii, et alguses ma natuke püüan veel vastu seista, aga siis mingi hetk löön käega ja kohtun taas selle jubeda numbriga, mida ma enam kunagi elus näha ei taha. 

Aga noh, võimaliku probleemi teadvustamine aitab loodetavasti ka selle katsumuse seljatada kui ta ükskord peaks tulema. Hetkel on number seitsme ette tulekuni veel kõva 7,9 kilo minna, nii et võtame rahulikult.