Ma vist tapsin oma vanemate külmkapi. Või noh, langetasin ta koomasse. Saabusime maale ja pärast seda kui kõik lapsed olid jõlukingitustega tuimestatud, piparkookidega nuinarkoositud ja magama saadud hakkasin oma Prisma-nädalase-toiduvaru-jõuluvana kotte sisse tassima. Isa oigas seda nähes, mina oigasin seda tehes ja külmkapp oigas seda endasse mahutades. Raske uskuda, et me selle kõik nädalaga ära sööme. Mulle tundub, et sellega saaks päästa aastaks näljahädast umbes külatäie Lõuna-Sudaani lapsi. Kurb, et maailm on nii ebaõiglane, et ühes kohas on nii üle ja teises kohas on nii puudu. Küll oleks tore, kui oleks mingi heategevusorganisatsioon, kuhu saaks kuidagi annetustena konverteerida need pekid, mis ma maha võtan, et iga kilo kaotatud ülekaalu eest saaks keegi kusagil kilo toitvat ja vitamiinirohket sööki. Küll oleks lihtne seda kulutada, eriti kui ühe nukra nälgiva lapse pilt silme ees oleks... Idee Fitlapi tulevikuks - heategevuskampaania lisafunktsioon.

Aga tagasi külmkapi juurde - see on täis. Nii täis ta pole ammu olnud. Selle nädala planeeritud söök jääb ka kindlasti üle, sest eelmisest nädalast on veel suur kogus üle. Aga, inimene õpib kuni elab, eriti siis kui ta parasjagu mingit uut asja omandab - hetkel pole mul veel õige koguste planeerimine käpas. Samas, planeerimise protsessis endas olin juba efektiivsem - esiteks oskasin juba paremini asendada koostisosi, kuna teadsin seda ennetada, et kipub tekkima pisikoostisosade armee; teiseks hoidsin eelmise nädalaga võrreldes 20 eurot kokku. Võibolla on asi E-Prisma paremas süsteemis kui oli Selveris, sest see võimaldab tootegruppe kilohinna järgi järjestada ja niimoodi kiiresti kõige odavamad tooted ja pakkumised leida. Võibolla hakkab minus tärkama e-poodlemishunt ja ma lihtsalt oskan juba kokkuhoidlikumalt valida. Järgmine kord testin Coopi. Jätkuvalt olen hämmeldunud sellest, et kas tõesti on võimalik, et ei peagi enam poodides kudema... pühadeaegne poodides kudemine on veel hullem kui niisama poodides kudemine. Linnast välja sõites vaatasin seda rodu jubedaid surnukuurivalgusega karphooneid maantee ääres ja tundsin kergendust, et esimest korda kümne aasta jooksul ei pea maale sõites muretsema, millisesse kaubanduskeskusesse minna, mida sealt võtta ja kui võtta kas ikka kõik on olemas ja kas seda mis on olemas ikka piisavalt jätkub. Ma ütlen ausalt, et kui lisaks kaalulangusele (kui see ikka sama sujuvalt edasi edeneb), saan ma uuest aastast alates kaubanduskeskustes kondamise minevikku jäetud, siis on Fitlap endaga kaasa toonud sellise lisaboonuse, mida ma polekski osanud oodata. See oleks igatepidi kergem elu - nii kaalu poolest kui ka igapäevalogistika poolest. Ja selle kergema kaalu, rohkema aja ja vähema stressiga saab ju perekonnaga midagi ägedat ette võtta. Ja kasvab Elusolemise Tunne. Juba sellele mõeldes tunnen, et olengi saanud kõige toredama jõulukingituse!