Nii, päevaraport või pihitool, misiganes see siin on, aga taas on aeg enda tumedamad saladused letti laduda. Midagi väga tumedat täna nagu polegi üles tunnistada. Hommikusöögiks esimest korda elus Fast proteiinipannkoogid, mille kasuks otsustasin selle pärast, et Härra lasi mul pool päeva magada ja tegi pannkooke ja kui ma nende praadimise lõhna peale ärkasin, siis tundsin, et imelisele hommikule otsa ei taha kuidagi "miks kõik saavad aga mina ei saa"-tunnet ning liitusin pannkoogiringiga omadel tingimustel. Kuna minu kirg suhkruasendaja, proteiinilisandi ja munapulbri maitse vastu on üsna madalates registrites, siis tuli tulemus uputada maasikatoormoosi sisse (ilma suhkruta, kõik kavajärgne kraam) ja täitsa toimis. Ei olnud küll imeline pannkoogihommik, aga alateadvusesse sai linnukese kirja sinna lahtrisse, kus mõõdetakse igapäevaselt neid ohvreid, mis ma alla võtmise käigus pean tegema ning vaetakse tulemust kaalukausil loodetava tulevase õnnega, mis saabub siis, kui ma soovkaaluni jõuan. Lõunaks oli minu suur lemmik tortiljarull omletiga, mis on korraga nii suur kui ka lemmik, nii et kõikidesse lahtritesse sai linnukese, isegi sellesse, kus mõõdetakse sisemist rahulolutunnet toiduga korellatsioonis toidu kavalevastavusega. Õhtusöök oli õun ja juust, minu standardlahendus kui tulevad külalised ja laual on vanakoolinimetusega toode sekser (uskumatu, et selline sõna on reaalselt eksisteerinud, peaaegu sama uskumatu, et kunagi oli okei öelda "teeme suu seks" ilma, et see #metoo kampaaniat käivitaks). Hiline õhtusöök oli kamavaht, mis läks peaaegu täkkesse, välja arvatud minu väsimusest seniilse aju otsus datleid enne mitte leotada vaid otse kogu kraamiga koos blenderisse visata - otsus, mis sai peaaegu saatuslikuks nii blenderile kui ka kamavahule. Aga üldiselt sai päev õhtusse veeretatud kavajärgselt ja vahepeal isegi natuke tervislikult vees hulbitud (beebiga basseinis käiku ujumiseks ei tihka nimetadagi).

Carmen, suured tänud huvi tundmast, siin vastused:

Kaalu kadumine: alustasin enne jõule 92,7 kg pealt, väikseim kaal milleni olen jõudnud senimaani oli kaks nädalat tagasi 85 kg, mis siis kõigepealt 85,7-le tagasi hüppas ja nüüdseks 86ni on jõudnud. Seega hetkeseisuga kaalukadu kaheksakümne kahe päevaga 6,7 kg. 

Imetamise linnuke: alguses panin linnukese imetamise lahtrisse, aga paar nädalat pärast kava alustamist võtsin selle ära, sest esiteks ei ole mul ka eelmistel kordadel imetamise ajal tuntavalt lisakaloraaži vajadust olnud, pigem olen alati kippunud juurde võtma sel ajal ning teiseks imetasin juba üsna vähe - ainult õhtuti ja öösiti. Seega enam linnukest ei ole juba mõni aeg. 

Trenn: ma pole kunagi eriti sportlik olnud, kuid viimase viie aasta jooksul olen vahelduva eduga tegelenud nii kõndimise, jooksmise kui ka nn. full body bodyweight trenniga. Viimati tegin korralikult trenni enne rasedust, seega umbes kaks aastat tagasi. Sel kevadsuvel käisin paar kuud järjest jooksmas ja jooks-kõnd intervalle tegemas, aga see on suur trenn ainult minu mõõdupuu järgi. Üldiselt sobib minu kehatüübile ja temperamendile kõige paremini jõutrenn. Kui Fitlapiga alustasin, otsustasin trenni tegema hakkamisega natuke oodata, sest eelmistel kordadel olen kogenud väga kiirelt lihaste kasvuga kaasnevat kaalutõusu ja selle tõttu korduvalt (vaatamata sellele, et ma tean, et see on seotud lihaste kasvuga) kaotanud motivatsiooni ja pooleli jätnud. Seega otsustasin sel korral, et proovin umbes esimese kümne kilo kaotuseni ainult toitumisega tegutseda ja kui siis õiged toitumisharjumised käes, hakata uuesti trenni tegema. Kuidagi, vaatamata sellele, et ma mõistusega tean, et kaalunumber on suhteline, on selle numbri alanemises ikkagi mingi maagiline kaif. Lisaks on mul praeguses kaalus ka füüsiliselt trenni tegemine ebamugav ja liigeseid kurnav ning tean senisest kogemusest, et kui mu kaal kusagile 80ndate algusesse jõuab, tekib hoopis teine vunk sisse ning trenni tegemine ei tekita enam "exerciserage"-nimelist seisundit.