Tänane päev on andnud kaalulangetuse osas motivatsioonile korraliku steroidilaksu, kohe tunda, kuidas motivatsioonimuskel ajukoore all punnitab. Nimelt astusin hommikul kaalule ja uus number tuli ette, see kaua oodatud kaunikene number neli. Olen nüüd siis 84,7, pärast mitmeid nädalaid 85 ja 86 vahel sitsimist. See teeb minu kaalulanguseks 8 kilo umbes kolme kuuga (mõned päevad veel kolmest kuust puudu), mis on "seda perearstid ostaksid" number. 

Selle numbri ettetulek ja sellest lähtuv hommikune serotoniinitulv panid mind mõtlema kahele asjale, mida ma oleks tahtnud, et ma oleks teadnud, siis kui ma alustasin. Nii siis, kui ma alustasin Fitlapiga, kui ka tegelikult siis, kui ma alustasin üldse kaalust alla võtmisega miljon ja kaks aastat tagasi. 

Ehk on neist asjadest kasu kellelegi, kes parasjagu just alustab. 

Aeglane on hea - kui alustad, siis tahaks ülikiireid tulemusi, sest su mõtlemisviis on veel eelnevalt kogetud dieeditsüklis kinni, mil sa tahaks lihtsalt selle tüütu langetamise “ära teha”, jõuda imelisse kaalu, hakata nautima ideaalset elu mis sa siis arvad saavat ja siis muidugi saada õiguse hakata uuesti sööma kõike mida tahad. Aga tegelikult on hoopis nii, et kui sa aeglaselt alla võtad, siis juhtubki just see, mida alati soovitatakse, aga mis dieeditamise nõiarattas keereldes tundub võimatu – toitumine muutub elustiiliks, mitte ajutiseks tüütuseks ja sa ei keskendu enam niipalju kui varem ei söömisele ega kaalulangusele; see muutub lihtsalt nn. background process'iks, nagu selleks, kui su arvuti CPU sel ajal kui sa blogipostitust kirjutab tegelikult ka diski defragmenteerimisega tegeleb. Lisaks muidugi see boonus, et ka nahal on aega aeglaselt kokku tõmmata ning on lootust pärast oma soovkaalu jõudmist lihtsalt natuke vähem nahkhiir välja näha. 

Üles-alla kõikumine - oleks ma ometi alustades seda teadnud, et seisakud ja isegi üleskõikumised on part of the equation. Ma ei tea, kust oli mul see illusioon, et kui kaal alla läheb, siis ta muudkui läheb alla? Eks seda illusiooni tekitavad ka need ütlused a la "hea kaalulangus nädalas on 500 g" või mingi muu x-number, mida mina võtsin alati sõna-sõnalt ning ei taibanud, et see on tegelikult hea kaalulangus nädalas keskmiselt nädalate lõikes. Sest kui ma praegu vaatan oma langust, siis see ongi just selles tervisliku ja soovitatava languse tempos, keskmiselt nädalate lõikes, aga jumala eest ei olnud seda tunnet, et ma parasjagu tervislikult alla võtan just nendel nädalatel, kui kaal seisis või hoopis juurde tuli! See teeb mind taaskord Fitlapi vastu tänutundest karvaseks, et tänu teiste blogide ja FB postituste nägemisele, kus inimesed kurtsid kaaluseisakut ja seletamatut tõusu, olin ma enda omaks valmis (sest algne kiire langus tekitas langetuseufooria, mis on minu varasemaid kümneid kordi läbikukkumist saatnud Domino-efektiga: eufooria, ebarealistlike ootuste teke, esimene kaaluseisak ja täielik käegalöömine).

Neid kahte asja tuleb lihtsalt nüüd vaikselt meeles pidada, et kui järgmine seisak ootamatult vastu nina lajatab, et võtaks ma seda enam löögina otse kümnesse, vaid lihtsalt normaalseks inimkeha lipiididest vabanemise protsessi osana.