Kuidas ma lasanjet tegin.

Kuna minu kallis emme transportis mulle Haapsalust Tallinnasse kaks suurt ja mahlast suvikõrvitsat, siis kuidagi tuli meelde, et lasanje on ju just sellega tehtud. Vaatasin aga hommikul retsepti valmis ja kupatasin alustuseks Härra poodi ning lasin materjali tuua kolmekordse koguse jaoks nii mulle kui talle.

Ainuke asi, mida ma talle ei usaldanud, oli juust. Ma olin jummalast padukindel, et ta ei saa selle õige mozzarella ostmisega hakkama. Paneb rasvaprotsendiga puusse või mis iganes muud.

Läksin siis ise peale tööpäeva lehvival sammul toidupoodi ja hakkasin aga seda va juusturiiulit läbi tuulutama. Uurisin ja liitsin ja lahutasin ja…. Ise mõtlesin, et ma nüüd kohe tahaks, et Heikki või Rene kergitaksid saladuseloori ja juhataks selle õige, 8,5protsendilise, mozzarellani. SEST…suurema protsendi järgi on juustu selle toidukoguse jaoks liiiiiiiiiga vähe Ja no ei leidnud seda õiget.

Ma tean, ma tean, ma oleks ju võinud võtta kas Juku juustu või mõne muu 15% light variandi, aga ma olin täitsa kindlal veendumusel, et vähemalt esimesel korral tahaks seda retsepti originaalkoosseisus valmistada. Lõpuks pidin leppima kompromissiga ja korvi maandus Vigala Mozzarella.

Miskipärast  hakkas mu pea kohe genereerima, et mis maitseaine see võiks olla, mis selle gemüüse belissimoks timmiks. Välja mõtlesin ja soovitan teile ka- Meira vahemere ürdisegu. Seal on ainult kuivatatud taimekraam. Ei mingit lisatud soola, maitsetugevdajaid või muid sussermusser asju, mis meie organismusele eriti kasulikud ei ole.

Koju jõudes rookisin enda meelst hiigelsuure ahjuvormi kapist välja ja kukkusin ainete koguseid kokku arvutama. Mida rohkem ma arvutasin, seda väiksemaks see vorm minu silmis jäi  Lõpuks jõudsin järeldusele, et üle kahe koguse mulle ja kahe koguse Härrale välja ei mängi.

Algus oli iizi-briizi! Hakklihale kuuma ja kõrvale. Tehtud!

Riivisin porgandi, hakkisin sibulat, purustasin küüslauku. Milline mööönuš lõhn hakkas nina paitama! Mmmmm… Nina nautles, aga peas keerutas kogu aeg mõte, et ega see kuumtöödeldud porgand ei ole mitte minu kõige lemmikum tegelane. Ilmselgelt lapsepõlveetraumad  Ja teda oli mul nüüd seal pannil hiiiiiiirmuäratavalt suur kogus. Nooh…. Heakene küll, las siis olla.

Niiii. Paprika kuubikuteks ja pannile. Tehtud! Vahepeal sipsutasin pipart ja soola. Ja Cayenne´I pipart. Vääääike kukenokatäis, et nätukene šärtšu anda.

Segamisega oli lugu juba veidi keeruline, sest vaba ruum aina vähenes ja vähenes. Hakkasin siis tomatipastat kaaluma. Nagu Murphy seadus- Härra oli just seda toonud, mida koguseliselt kõige rohkem läks, ehk siis minu kogustega umbes 1 kilo ja 200 grammi. Püha Jeesus Peetrus!!! Kuhu see mahutatakse?!?  Noo, panin siis panni venimisvõimed proovile. Tomatipasta ülejäänud juurviljasegu juude. Tehtud! Kastme nivoo oli selleks hetkeks panni äärega peaaegu ühel joonel. Siis lahke käega seda vahemere ürdisegu. Timmisin soolad-värgid paika ja siis pisuke tilgake steviat. See tõmbab kõik maitsed mõnusalt ümmarguseks. Olin jube rahulolev ja siis tuli meelde, et ah sa vana! Punased oad ka. No need mahtusid mingi imega. Ütle veel, et metall elastne pole! Aga tõesti, rohkem ei olnud seal millegi jaoks ruumi.

Maitsesin siis hirmuga. Noh, see porgand ikka mõlkus mõtteis. Ja ma olin ikka juuube meeldivalt üllatunud.Polnud teist nagu tundagi 

Nii. Riivisin juuustu ära ja nägin kohe, et sinna  kastmekihtide vahele seda väga palju ei jagu.

Ja siis hakkasin  suvikõrvitsat hööveldama. Laastutasin ja laastutasin, siis vaatasin,et hoolimata sellest, et see on vabavara ja seda julgelt lisada soovitatakse, läks minu julgus aina väiksemaks, sest ma silmanurgast vaatasin kastme kogust ja ahjuvormi. Ahjuvormi ja kastme kogust. Ainuke lootus, oli, et ka keraamika veniks, sest muidu ma seda kõike sinna mingi valemiga ära ei mahuta. Tehtud!

Kiht kastet, tagasihoidlik kiht suvikõrvitsat. Suurem kiht kastet, tagasihoidlik kiht suvikõrvitsat. Paar tera juustu. Veel suurem kiht kastet, sest pannil olev kogus vähenes kuidagi visalt ja jälle õrnalt suvikõrvitsat. Veidi kastet ja siis enamus juustu pealiskihile. Ja näääätukene seda sama ürdisegu vahemeremaadest.

Uudishimu oli õudselt suur ja enne ahju minekt kaalusin toidu koguse ära. Kokku nii umbes veidi alla 3 kilo! Jah, ahjuvormi kaal on sellest juba maha võetud

Peale 15 minutit seadistasin lasanjele altpoolt kuumuse ja 180 kraadi, sest juust oli 200 kraadiga pealt juba üsna jumekaks läinud kuid küpsemisprotsessile viitavaid mulle polnud veel kuskil. Kõrbemise ennetamine õnnestus.

Mullikesi hakkas tulema, aeg sai läbi… istub nüüd teine mul seal ahjus. Haudub. Ootab, et millal söögiriistad sisse lüüakse.

Teie ei tea, aga ma nii paar minutit tagasi manustasin enda ühe toidukorra ära.

Härra käis maitsmas ja pidi siis silmad peast imestama. Küsis, et mis koguse ma tegin? No ma siis vastsin ­“Sulle kaks, mulle kaks!” Muidugi ma ei pea pikemalt peatuma sellel, kui megakolossaalsed osade toitude kogused on Te ju teate ise ka.

Aga nüüd tulemusest. Kuna pole pastat, mis vedeliku endasse tõmbaks, siis meenutas minu lasanje taldrikusse tõstes pigem pajarooga. Osaliselt on see kindlasti seotud sellega, et ma sinna kastme vahele rohkem suvikõrvitsat ei võlunud. AGA! Maitse oli suurepärane! Ma ausaltöeldes ei mäletagi millal ma viimati midagi sellist sõin, kus on korraga koos nii suur kogus kuumtöödeldud köögivilju, ja tõesti nautisin.

Ja see vedelapoolsem koostis sobis mulle praegu ideaalselt, sest…. Köögisahtli kahvlilahtrist vaatas mulle vastu hunnik tühjust, kõik harulised on juhuslikult pesumasinas saunas kinni. Nii et sel korral lusika jaoks ideaalne! 

Nüüd lähen lõhega maadlema. Rimis praegu soodukas!