Alates 4,12€ kuus! Osta kohe!
Sulge

Kuidas rääkida asjadest, millest rääkida ei taha?

Ma olen tegelikult suhteliselt avameelselt jaganud oma lugusid ja arutlenud erinevatel teemadel, isegi sellistel, millistest väga rääkida ei taha, kuid ikka veel on üks asi, millest ma pole rääkinud mitte kellelegi. Peamiselt ikka seetõttu, et kuidagi piinlik on ja kuidas siis sellised asjad minuga ikka juhtuda saavad. Tean ju küll, et probleeme saab lahendada vaid siis, kui neid endale tunnistada aga mõne asjaga lihtsalt on nii, et ikka loodad, et äkki see kaob ära kui ma üldse sinnapoole ei vaata. Kindel on, et ei kao! Nüüd tuleb vist minu elu kõige keerulisem postitus, sest mul hing vaikselt väriseb sees ja seega tuleb mul see lihtsalt ära teha.

Olge hoiatatud! Kelle jaos on intiimsete ja naise keha saladusi puudutavate teemade lugemine liiga ebamugav, siis palun lugege minu ülejäänud lugusid ja las see siin jääb mõneks teiseks korraks 🙂 

Niisiis! Kui Fitlap ja HAF treeningstuudio kuulutasid välja tervisestaari konkursi, vaatasin ma sellele otsa ja mulle tundus, et ma peaksin ka konkursil osalema. Peamiseks tõukejõuks olid nii EMS treening, mis lubab tugevdada ka sügavamaid lihaseid kui ka Jumping, mida ma olen kartnud nagu tuld juba pea 18 aastat. Nüüd tundus, et mul tuleks oma hirmule otsa vaadata ja midagi selles osas ette võtta ja kuna mulle tundub, et minu hirm ja probleem on saatmas ka paljusid teisi naisi, siis tunduski aeg küps olevat selleks, et rääkida asjadest nii nagu nad on, eesmärgiga teadvustada endale ja teistele ka, et kõikidele probleemidele on lahendus. Tervisestaari konkursil osalemine oli seega juba tohutu eneseületus ja ma olin päriselt õnnelik, kui selgus, et võitsid hoopis teised toredad naised. Seega oli mul täisti hea meel, et ma võin oma probleemidega uhkes üksinduses edasi tegeleda. Kuid eile selgus ootamatult, et minu avaldus oli suutnud nii palju korraldustiimi liigutada, et mulle pakuti väiksemat treeningprogrammi ja ma võtsin selle suurima hea meelega vastu. 

Nagu näha, siis ma ikka venitan oma väljaütlemistega 😀 Aga teeme siis selle ära! Minu probleem tekkis 16. oktoobril 2001, kui siia ilma sündis esimene imeline inimene, kes otsustas just minu endale emaks valida. Siis oli muidugi rõõm tohutu ja see oli nii suur, et aitas mõnusasti toime tulle ka kahenädalase taastumisperioodiga, kui minu rebenditest tekkinud haavad ära paranesid. See oli päriselt ebameeldiv, kui ei saanud istuda ega astuda ja kui pissile veel kuidagi julgesin minna, siis tihkema seedimisprotsessi väljutamine tundus kohe eriliselt jube. Õnneks ainult esimese korrani! Tol ajal ei olnud ma üldse mingi trennitegija ega midagi, kuid ühel korral läksin oma õega mingisugusesse rühmatreeningusse, kus me hüppasime täpselt nii palju, et minul olidki püksid märjad ja ma ei saanud sinna mitte midagi parata. Iga hüppega läks uriinipidamatus veelgi hullemaks ja ma ei saanudki rahulikult mitte midagi enam teha, sest ma tundsin ennast täiesti kohutavalt. Otseloomulikult ei rääkinud ma sellest mitte kellelegi, sest mul oli tunne, et ma lihtsalt olengi mingi rõve tegelane, kes heast peast ennast täis lasi. Nii et ei mingeid treeninguid ega midagi! Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma lihtsalt enam ei hüpanud ja ei jooksnud ega midagi ja olin ka täitsa noor veel alles, kuid ma sain oma elu ikkagi elatud ja kogu teema jäi kuhugi kaugesse minevikku. Pärast teise lapse sündi, 13 aastat hiljem, oskasin ennast juba hoida ja hoidusin igasugu põrutavatest tegevustest ja jällegi tundus, et probleemi ju ei ole. Aga minu mure ilmutas ennast taas 2016. aasta alguses, kui ma jäin ootama meie kolmandat põnni. Esimest korda elus oli mul nii halb olla, et ma päriselt lihtsalt oksendasin paar kuud. Ja oleks see siis oksendamisega piirdunud! Oi ei! Kõige hullem olukord oligi selles, et lekkis nii ülemine kui ka alumine osa minust. Lõpuks ma lihtsalt nutsin wc-s poti ees uriiniloigus põlvitades kummargil oksandes ja tundus, et minu elu ongi nüüd täielikult läbi saanud. Ma tundsin ennast nii hirmabitult ja tundus, et ma olengi elu lõpuni nüüd mähkmetesse aheldatud. Õnneks läks koos osendamise lõppemisega ka kõik muu üle ja kuna kaubanduses on olemas imelised peitsukaitsed sellisteks olukordadeks, võtsingi need kasutusele ja sain vähemalt inimese moodi ringi liikuda. Siit ka minu vastus sõbrale, kes ei mõista, kuidas ma saan sedasi aevastada, et ma nagu aevastan sissepoole. Selle pärast ongi nii! Ma lihtsalt õppisin ära, kuidas aevastada selliselt, et tilgad püksis poleks! 

Laias laastus läks elu edasi ja tellisin endale isegi mingid treeningvideod, mida ma siiani vaadanud pole, ja otsisin veel infot ja vaikselt proovisin Kegeli harjutusi teha ja tegelikult sain aru, et see ongi sünnitanud naiste häda ja sinna polegi mitte midagi teha. Kõik muutus siis, kui ma Fitlapi toitumiskava otsa komistasin. Kaalu kadudes jäi kõht ikka ette rippuma ja ma olin kindel, et mul on raudpoltkindlalt mingi tohutu diastaas ja seepärast polegi mul võimalik oma kõhtu mitte kuidagi väiksemaks saada. Seadsin sammud Kõhukliinikusse, et saada kinnitust oma teooriale, kui selgus, et mul polegi diastaasi. Ma olingi lihtsalt paks! Tegelikult olin muidugi õnnelik, sest ära jäi suur ja vaevaline harjutuste aeg ja võisin tavapäraselt edasi treenida. Olin selleks ajaks juba vaikselt jooksma hakanud – rõhk sõnal vaikselt – ja ikka oma pesukaitsetega ringi lipanud. Kõhukliiniku füsioterapeut oli esimene, kellele ma oma vaagnapõhjalihaste olukorrast üldse rääkisin ja ta suhtus sellesse nii imeliselt! Esimese asjana ütles ta, et mul on kogu see teema peas kinni. Muidugi olin ma kohe veidi ärritunud, et mismoodi siis nii. Kuid ta andis mulle ühe imelihtsa juhise. Nimelt, pidi olema nii, et sünnitamise ajal hakkavad naiste kõhulihased valepidi tööle. Ma tõesti ei tea, mida see täpsemalt tähendab, kuid ta küsis, et mida ma oma kõhuga teen, kui ma pissile lähen. Muidugi ma vastasin, et lasen kõhu mõnusasti välja vajuda. Ja see pidigi olema see valepidi töö. Igatahes ma jälgisin ennast edaspidi ja tõmbasin iga kord kõhu sisse kui wc-s käisin ja uskuge või mitte, juba nädala pärast loobusin oma pesukaitsetest ja juba üle kahe aasta pole ma neid kasutanud. Suvel proovisin isegi aevastada nii nagu normaalsed inimesed seda teevad ja sain täitsa hakkama. Nii et kui Tervisestaari otsima hakati, tundus olevat just nii hea juhus, et turvalises keskkonnas oma lugu ära rääkida, lasta oma süvalihastel veel enam tugevduda ja appi! appi! batuudi peale hüppama minna.

Mis sellest kõigest saab, pole veel teada, kuid järgmise kahe nädala jooksul saan ma oma võimaluse kõik need hirmutavad asjad ära proovida ja ma kindlasti annan teile teada, kuidas sellel teekonnal olla on ja mis kõik juhtub 🙂

Siinkohal minu suurim ja siiram tänu Fitlapi ja HAF treeningstuudio headele inimestele, kes mind nii palju usaldasid, et mulle sellise võimaluse andsid! 

Mul on väga hirmus olla hetkel, kuid nüüd on see tehtud ja usaldan elu ja saan kindlasti veel palju tugevamaks!

Jääge nii õnnelikuks nagu ise tahate 😉

 

Tuula

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod