Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda. Miski närib mind sisimas, aga ma ei saa aru, mis. Võib-olla on see rahulolematus minu kesiste teadmistega matemaatikas, võib-olla 2 tegemist ootavat koolitööd, võib-olla lihtsalt see, et väljas on ilus ilm, aga ma ei saa seda nautida, võib-olla 7. koht blogivõistluse edetabelis ja külastuste arv, mis kuidagi seismistrendi püsima on jäänud. Mul on selline tunne, et mingi vastik emotsioon on kuskil sügavas ajusopis vangis ja ootab väljapääsu. Võib-olla peaksin millegi peale vihastama - see avab mu pisarakraani - ja siis end tühjaks nutma. Või lihtsalt maale jõudes ennast tühjaks karjuma. Naabrid helistavad siis ilmselt politseisse.

Päev algas tegelikult hästi. Ärkasin enne äratust, kaesin korra blogivõistlust ja sättisin end siis trenni minekuks valmis. Täna otsustasin BodyPumpi kasuks - lemmiktrenn MyFitnessis. Mul on nii kahju, et ma klubis enam jätkata ei saa! Arenesin seal tohutult! Seega oli tänasel treeningul üsna sümboolne tähendus - viimane trenn.. Goodbye, Pump! I'm gonna miss you.

Hommik ei alanud traditsiooniliselt pudru ja kohupiimaga - seekord kühveldasin sisse pudru koos kodujuustu ja mõnusa salatiga. Poleks seda salatit seal olnud, oleks toidu kogus ikka imeväike tundunud :D Tänks, FitLap, et vabavara listi oled loonud! Mulle meeldib :) 

Ma ei tea, mis mul sellest matemaatikast saab. Eile tegelesin lõputute arvude ja valemitega kell 15-21. Õhtuks olin omadega päris sooda juba. Täna katsetasin ka, aga kuidagi üldse ei suju see värk. Täna ei paista miski sujuvat. Matega võideldes andsin alla, üht eriti nõmedat koolitööd enda tahtele alluma sundides andsin alla, nüüd tundub, et tahaks blogi kirjutamisele ka alla anda, sest klaviatuuri klõbinas on väga pikad pausid sees. Ma ei tea, mis mul viga on. Iga väiksemgi asi ajab närvi. Eile suutsin üsna rahulikuks jääda, kui naaber seina taga oma "lauluviisi" jorises ja kitarri tinistas ning samal ajal sellise valjusega telerit vaatas, et see oleks mõnele rokk-kontserdile pika puuga ära teinud. Mul olid klapid kõrvas, püüdsin keskendumist soodustava muusika saatel oma tegemistes edusamme teha, aga MA IKKA KUULSIN SEDA JORINAT! Mul oli reaalselt selline tunne, et kraabiks endale küüntega tee läbi seina ja annaks sellele jorisejale niimoodi kolakat, et ta ei julge enam piiksugi teha! Praegu on ta õnneks vait, aga ma ei tea, kauaks seda õnne veel jätkub. Vast kella kolmeni, siis lasen niikuinii jalga.

Äkki ongi asi selles, et ma ootan nii paaniliselt kojuminekut, et ei suuda muule keskenduda. Tahaks lõpuks kuulda õiget linnulaulu, mitte kajakate ja vareste röökimist, mis mu päevi täidab. Ma ei mõista üldse, kuidas inimesed saavad eluaeg linnas elada! See nüristab kõik meeled ja paneb närvid viimseni nahka! Vähemalt nii tundub mulle, maalapsele. 

Täna olen virisemise meeleolus. Ehk on homme parem. Säästan Teid ülejäänust.