Üks tund päevast

Mõtlesin, et oleks viimane aeg ka vaikus murda ja teadmatuseloor oma tegemiste eest kõrvaldada. Olen endiselt FitLapi lainel ja seda vähemalt oktoobri keskpaigani.

Minu viimane postitus jäi veebruarikuusse, kus semester oli saanud avapaugu ja mu argipäeva kuulus vähemalt poolteist tundi bussiga Lasnamäele loksumist. Nüüd on Lasnamägi minu jaoks õndsas unustuses ja rühin vaid Mustamäel/Õismäel ringi. Praegune elukoht on logistiliselt parimas asukohas, mida üldse soovida võib - oma korteri rõdult vaadates on võimalik näha ööpimeduses säravat Bauhausi silti, teisel pool maja olevast tuttava korteri rõdult näeb terava silmaga inimene (või minu puhul prilliklaaside tagant) TTÜ koolihooneid. Nüüd ei sõltu ma enam ühistranspordist ja saan kõik oma käimised teha jalgsi. Erandiks on vaid need päevad, mil mu organism otsustab, et vajab veidi enam uneaega ja kõrvad otsustavad kategooriliselt äratuskella ignoreerida. Õnneks on mu Tallinnas veedetud aja jooksul kuulmekanalid sellisel ebatraditsioonilisel viisil käitunud vaid korra.

Nagu eelmisest lõigust selgub, siis olen nüüd ametlikult Rocca al Mare Bauhausis kassiir ning pooleteise tunni bussisloksumise asemel kulub mul tööle käimiseks aega 40 minutit, kui võtta edasi-tagasi marsruut. Kummastav on mõelda, et minu esimeste Tallinnakülastuste ajal ei julgenud ma üksi korterist ninagi välja pista, ühistranspordi kasutamisest rääkimata. Nüüd, kui tööpäev lõpeb kell 20.30, sõuan mööda Õika ringi koju nagu vana kala. Tõsiselt mõnus on, kui sõltud vaid omaenda jalgadest, mitte masinast, mis võib igal hetkel otsad anda ning millele tõttab appi remondibuss, mis oma välimuse järgi juba poole rattaga hauas on. 

Kui on inimesi, kes on mu tegemisi esimestest postitustest peale jälginud (suur sügav kummardus neile), on neile teada, et eelmisel aastal seadsin oma "karjääriredeli" seisma kiirtoidurestorani Fasters seinale. Asi päädis vaid kahekuise töölepinguga, millest ühe kuu olin palgata puhkusel. Jah, teil on luba naerda. Ma ise naeraks ka. Töökohtadena Fastersit ja Bauhausi võrreldes oleks sama, mis võrrelda ööd ja päeva. Fastersisse pidin ma end sundima minema, Bauhausi lähen vabatahtlikult ja naerulsui. Seni pole veel miski suutnud mind seal maadligi vajutada ning longuspäi tööle lonkima. Kuigi kassapidajad vahel asja eest teist taga mööda päid ja jalgu saavad, siis usun, et sellised intsidendid muudavad mind vaid tugevamaks ning ma ei tunne end iga vihase silmapaari pärast halvasti. Õnneks on suurem osa Bauhausi kliente väga toredad ning korvavad täielikult selle vähese ebameeldiva, mida seal töötades kogenud olen. Pilk kalendrisse ütleb mulle, et ülehomme saab mul Bauhausis töötatud juba 2 kuud! Lihtsalt ulmeline, kuidas aeg lendab. Veidi pikemalt seda puurides ja ka lehte keerates pean tõdema, et ülehomme kahe nädala pärast terendab mulle uus eluaasta numbriga 21. Ei teagi, kas nutta või naerda.

Minu eelmise sissekande epiloog oli justkui eelkaja sellele järgnenud nädalatele. Duracellist sai järsku vegeteerija. Sebisin ja sahmisin ringi nagu hull, iga päev jooksin trenni, siis veel tuupimine kooliks ja töölkäimine, lisaks eriskummalised intsidendid nädalavahetusel, kus uneaeg kippus üürikeseks jääma.. Aga igal patareil saab ükskord energia otsa ja nõnda juhtus ka minuga. Ühel õhtul trenni tõtates tundsin, et võhm on täiesti väljas. Pange tähele, et jutt ei käi trennis oleku ajast, vaid sinna kõndimisest, kuigi ka trennis olin nagu vana soolikas. Mõtlesin, et olen lihtsalt pisut väsinud ning tegin treeningu ära ja suundusin koju. Tundsin esimest korda sel õhtul kõhuvalu. Järgmisel päeval kooli kõmpides oli mul raske jalga jala ette tõsta, jõud ja jaks olid mind täielikult hüljanud. Pidasin kuidagiviisi selle koolipäeva vastu. Tagasiteel koju olin peaaegu valmis bussile hüppama, kuid suutsin end siiski koju vedada. Tol õhtul jätsin esimest korda trenni ära, sest kõhuvalu ei lasnud end kuidagi inimesemoodi tunda. Olles mitu tundi vähernud ja Siimu oma virinaga ilmselt korralikult närvi ajanud, jäin lõpuks magama. Kuigi reede hommik tervitas mind taas väga halva enesetundega, lasin härral end ikka kooli viia - olin ju lubanud, et käin sel semestril kõigis tundides kohal. Kursakaaslased küsisid kohe, et miks ma üldse kohale tulin - ju ma nägin nende jaoks veel liiga hea välja. Pidasin vastu poolteist tundi, sellest suurema osa aega köökas laua taga, pea kirjutamise asemel vihikule toetatud. Lõpuks andsin alla ja lasin bussil end korterisse kanda. Valuvaigistite toel suutsin asjad maalesõiduks kokku panna ning sõitma hakates tikkus uni silma..kuid poolel teel Viljandisse ärkasin üles. Pean ütlema, et see oli kõige jubedam tund, mille ma kunagi veetnud olen. Ma pole vist kunagi valu tõttu nutnud, kui mõned migreenikorrad välja arvata, kuid seekord oli see täiesti väljakannatamatu - lisaks kõhuvalule tundsin sama ka alaseljas. Asi lõppes Viljandi haigla EMOs. Oodatud õndsust siiski ei saabunud ning peale kolme annust vedelikku, mis mu vereringesse tilgutati (Viljandi töötajate kritiseerimiseks peab ütlema, et keegi ei öelnud mulle, mida mulle täpselt manustatakse) ja protseduure mu vigade väljaselgitamiseks polnud mul analüüside järgi mitte midagi viga. Nagu ikka. Sama targalt sõitsime koju, kus ma veetsin terve järgneva poolteist nädalat. Ma pole end kunagi nii jõuetuna tundnud. Tüdruk, kes muidu probleemideta 5km jooksis, ei julgenud nüüd poolekilomeetrisele postirännakulegi minna, sest jõud jättis ta lihtsalt ja armutult maha. Õnneks sültjaks muutunud jäsemed ei seadnud võrdusmärke ajule, mis täiesti töökorras oli, seega sain kõik need päevad maal olles õppida. Mis mul täpselt viga oli, seda ilmselt ei saagi teada, kuigi ma ise kahtlustan, et võtsin liiga suure tüki hammustamiseks - suu läks lõhki. Selle pika jutu moraal, inimesed, on lihtne - kui ei austa oma keha, ei austa see ka sind. Ükskõik, kui palju ka ei arva, et kõva trenn ja iga minuti produktiivselt ära kasutamine on hea, peab andma kehale ja vaimule puhkust. Ega orav ka alati rattas püsi, ka tema peab sealt maha tulema, kas vabatahtlikult või sealt lihtsalt kõrge kaarega maha prantsatades. Minu puhul kehtis viimane variant - ei soovita.

Haigusperiood tipnes kaalunumbriga 82kg, mida olin lootnud enam mitte kunagi näha. Siiski oli ta jalgu trampides kohale saabunud ja oli tükk tegemist, et temast lahti saada. Mul on olnud suuri raskusi isudele "ei" ütlemisega. Võeh, ma ei taha teadagi, kui palju suhkrut mu organismi möödunud kuul tee leidis. Aasta norm on kindlasti täis. Siim on minu suhtes juba täielikult lootuse kaotanud, kaldun äärmusest äärmusesse - ühel hetkel kaalun kõike, mida suhu topin, teisel hetkel matan end rämpstoidu ja maiustuste sisse. Tean väga hästi, kui vale selline käitumine on ja kui palju halba see mu tervisele teeb, kuid ma ei suuda end peatada, kui söömishoog minu üle taas võimust võtab. Ja kõige algatajaks on alati üks amps. Üks amps kooki - läheb terve kook. Üks amps kommi - läheb terve kommipakk. Olen nagu vampiir, kes vere maitse suhu saanuna ei lõpeta enne, kui kõik on joodud - minu puhul söödud. Ma ei adu selliste hoogude ajal absoluudselt, millal saabub täiskõhutunne, seega võin ohjeldamatult süüa. See on õudne.

Loodan väga, et eelnevalt kirjutatu jääb minevikku ja saan alustada puhtalt lehelt. Nimelt sõlmisime Siimuga diili - kui ma suudan kuu aega ilusti kavas püsida, annab ta mulle 100 eurot. Juba varemalt oleme teinud leppe, et kui ma saan kätte kaalunumbri 70kg, hakkab ka tema korralikult kava järgima ja trenni tegema - ta on praeguseks endale ikka korraliku kõhu ette kasvatanud. Peale suitsetamist loobumist mullusel suvel on ta end koormanud 15 lisakiloga ja sellest suurema osa vaevu poole aastaga. Samas olgu ta pigem suurema kerega kui suitsuhaisust läbiimbunud, kuigi kui ta enese kasvatamisele piiri ei pane, hakkab seegi tema tervisele, võib-olla hulleminigi kui tubakas.

Praeguseks on vast piisavalt kõneldud. Püüan edaspidi tublim olla, nii kava järgimises kui ka blogimises. 

Kaalunumber: 78,9kg

PS: pilte püüan järgmisel korral lisada.