Tõepoolest, ma ikka veel elan. Huvitav, kas mu postitused jäävadki sagedusega 1x kuus? Seekord pole isegi ajapuudust olnud, mida süüdistada, ma lihtsalt pole tundnud, et VOH, nüüd on see hetk, kus ma sean prillid ninale ja keskendun kirjutamisele. Oli vaja seda õiget momenti ja tundub, et praegu see tuli. Tundsin viitsimist tuhlata oma telefoni ja digika mälukaartidel, et seekord lugejaid ka piltidega kostitada! Igal juhul on põnevam lugeda, kui jutt piltidega vürtsitatud on.

Juulikuu on kohe läbi saamas. Õudne mõelda! Alles ta algas! Alles oli jaanipäev! Võehh.. Ega's midagi, tuleb omasoodu edasi minna. See kuu on olnud üpris tegude-käimisterohke. Kuu alguses käisime sutsaka Hiiumaal, kus toimus Nurste Motokross. Muidu mulle eriti krossil käia ei meeldi, aga seekord oli küll väga vinge - nimelt oli mitu inimest, kellele kaasa elada. Kui lihtsalt niisama motomehi üksteist taga ajamas vahtida, pole selles minu jaoks erilist ilmet, kuid kui üheks sõitjaks on sinu enda nõbu, on asi tuhat korda põnevam! Tõeliselt äge nädalavahetus täis ilusat ilma ja kaasaelamist.

Vaid mõned päevad hiljem võtsime isaga ette teekonna naaberriiki, nimelt Riiga. Mul oli tee peale isegi söök kaasa võetud vaarikate ja proteiinibatoonide näol, kuid lõpuks pistsime mu lõuna kahepeale nahka. Mitu tundi sõitu ning kuna meil oli aega, otsustasime Riia vanalinna uudistada. Tuiasime mööda tänavaid ning külastasime üht megalahedat restorani, milles polnud mitte lihtsalt keskaja hõngu, vaid sattusidki otse keskaega! Söögikoht oli keldrikorrusel, akendeta. Valgusallikateks elav tuli küünalde näol, elektrilambid olid harvad nähtused. Kui isa netis restorani uuris, jõudis ta arusaamale, et ilmselt sobib meie rahakotile kõige paremini mõni supp, kuid kui end juba istuma sättisime ja menüüd sirvima hakkasime, tundus supi lürpimine igav. Kõrvallaudadesse veeti ette liharoogasid ning mis parata - ka meil hakkasid süljenäärmed suuremal koormusel tööle. Tellisime seega forelli. Ja kuigi me rahakott jäi kõvasti õhemaks, oli see elamus - just nimelt, ELAMUS - seda igati väärt! Milline söömaaeg! Kui inimesed keskajal sellist toitu sõid, tahan ma ajas tagasi minna! Imeline! Kuna restoran oli hämar ning mu telefoni kaamera pole suuteline sellistes tingimustes oma kohuseid täitma, ei saanud söögikohast meisterlikke ülesvõtteid teha.

  

 

Riga Arenal tehti ajalugu - ma käisin esimest korda suurel kontserdil! Õhtu naelaks oli vana hea Black Sabbath eesotsas Ozzy Osbourne'iga. Piletid olid meil seisualal - minu arvates pole õige rokk-kontserdil istuda. Istud ja koogutad vaikselt pead ja varvast, kui teised põrandal end peaaegu pooleks rokivad? No ei! Ikka täie raha eest tõmblemist, vot seda see oli! Rahvast oli palju ning kohati oli olemine väga kitsas, eriti kui läheduses tõelised rokipeerud kõigest hingest oma iidolitele kaasa elasid, seljas kapipõhjast või vastselt poest ostetud fännisärgid, mis nende ettekummuvaid õllekõhtusid katsid. Kuigi kontserdi lõppedes tundsin end väsinu ja kokku kuivanuna (olin oma veepudelist enne Arenale sisenemist loobunud), oli see kogemus vinge! Sabbathi trummar vist õppis küll enne pulkadega põristama kui rääkima - uskumatu mees! Ma ei teadnudki, et Osbourne selline naljanina on. Cuckoo - let me see your f*cking hands!!

Juulis jõudsime isegi teist korda Lätimaale, seekord võtsime asja veidi suuremalt ette ning põrutasime üle 300 km kaugusel asuvasse Rundale lossi. Kes ei tea, siis tegu on lossiga, mida nimetatakse "Väikeseks Versaille'ks". Olles Versaille' lossis käinud, võin kinnitada, et nimetus pole huupi antud. Kuigi Rundale on võrreldes Prantsusmaa kuninga omaaegse residentsiga tilluke, on sarnasus märgatav. Siseruumid polnud küll nii ahhetama panevad, kui maja välisfassaad, kuid aed oli lihtsalt vapustav! See oli täpselt õige kohd mu aiahullust ema jaoks, kes oleks ilmselt telgi olemasolul sinnasamma rooside vahele elama jäänud. Lisaks lossikülastusele hüppasime läbi ka küülikukülast, kus jänkujussid elasid väikestes majakestes, mis kokku moodustasid justkui väikese linna. Väga omapärane nägi välja, jänesed ise olid aga üliarmsad! Väravast sai neile ka porgandeid kaasa osta, mida jänkuonud väga hea meelega krõbistasid. Tagasiteel kodumaale tegime kõrvalpõike ka mere äärde - nüüd on mere ääres käimisel ka linnuke kirjas!

      

Üks ülimegatore asi, mis meile kevadel õuele lendas - mesilassülem! Meil seisis metsa ääres juba mitu aastat vana taru, kuhu keski elama ei soovinud tulla, seega leidis sülem tee oma uude koju. Oli selge, et see taru jääb väikeseks, mistõttu otsustas isa ise interneti ja tarkade raamatute abiga uue taru kokku klopsida. Nii äge on vaadata, kuidas ta mesindusraamatuid loeb - enne selle hobi õue lendamist polnud ta mesindusest kui sellisest mõelnudki! Mesilased tegutsesid ja toimetasid omasoodu, kuni umbes nädal tagasi, enne tööle minekut, kuulsin taru juurest kõva suminat. Ja siis nägin ma mesilaste pilve! EI!! Ja pool meie taru hinnalisest elanikkonnast otsustas paremate jahimaade kasuks. Ei tea, mis neile ei meeldinud. Igatahes jäi osa elanikke endiselt meile truuks ning mõned päevad tagasi kutsuti kohale kogemustega mesinik, kes hindas kärjed juba korjamiskõlblikuks. Ja ma ei uskunud oma silmi, kui ühel õhtul töölt koju naasin ning mind ootas ees tervelt 11 kilo mett! Täitsa lõpp! Kui mesilased alles võetud said, arvasime, et on hästi, kui saame paar purki linnumagusat. Nüüd ehib meie keldri riiuleid ligi 20 imeliselt kuldse sisuga anumat! 

Olen kõnelnud paljut, kuid mitte ühtegi sõna Fitlapi kohta. Mul on enda pärast häbi. Enne jaani jõudsin kaalunumbrini, mis mulle terveks päevaks kriipsu kõrvuni tõmbas - 73kg! Ja peale jaani.. ma pole suutnud ennast kokku võtta. Jah, paar päeva on õnnestunud, aga siis on jälle kõik aia taha läinud! Ohtra söömise ning minimaalse treeningu tulemuseks on jälle "vana hea" 78 kaalult vastu vahtimas. Tahaks endale kohe millegagi virutada, kuid kahjuks ma ei kaldu masohhismile. Tänasega püüan taas järje peale saada. Olen endale seadnud kindlad eesmärgid:

Äratus kell 8.00.
Iga päev hommikujooks.
E, K ja R Kayla Itsinesi kava, muudel päevadel ka õhtune jooks.
Patustada minimaalselt.
Blogida vähemalt kord nädalas.

Ma korra isegi mõtlesin, et peaks endale karistuse määrama, kui ma mingi asja vahele jätan. Karistused pole minu jaoks aga kunagi eriti motiveerivad olnud...

Vahepeal on olnud korralik marjahooaeg - vaarikad, metsmaasikad, mustikad, sõstrad, tikrid, kirsid...Kirsside puhastamisega sain lausa 2 "Kääbiku" filmi ära vaadatud. Lisaks marjadele on nüüd sügavkülm varustatud ka puravike ning kukeseentega, mida loodetavasti järelejäänud suve ning sügise jooksul lisandub.

Olen katsetanud mitmeid uusi retsepte, tänane päeva nael oli näiteks riisivorm kana ja kodujuustu kattega, mida valmistasin kokku 6 toidukorda. Õhtuks vuristasin valmis smuuti banaani ja maapähklivõiga. Maapähklivõid kasutasin ka galettide peal - need asendasid tortillasid. Imeliseks söömaajaks oli müsli jogurtiga, kuhu sain lisada metsast toodud metsmaasikaid - mmm! Tänahommikuseks kõhutäitjaks oli odrajahupuder, mida olen tõeliselt armastama hakanud!

   

Järgmise blogimiseni! :)