109981 kasutajat 491 retsepti

PERSONAALNE TOITUMISKAVA
SULLE JA SINU PERELE.

Langeta kehakaalu
lihtsate ja kiirete retseptidega


PROOVI TASUTA

Proovi TOITUMISKAVA 3 päeva täiesti tasuta!

Still here


Nüüd kujutage ette, et ma olen kala. Täiesti harilik keskmise suurusega tursk. Ja nüüd kujutage ette merd, suurt ja kaugele silmapiiri taha ulatuvat. Lained mäslevad, tuul puhub. Ja siis ühel hetkel tõmmatakse meri veest täiesti tühjaks. Ja kala jääb kuivale. Ja mina olengi nagu kala kuival, kui meri oleks kirjutamiseks vajalik inspiratsioon, sõnaseadmisoskus, nimetage seda, kuis tahate. Ma ei tea, kui mitu korda ma pärast oma viimast postitust (17.08.2016) selle sama Delli arvuti ees istusin, mõtlikult ekraani vahtisin, kuidagi paar lõiku segast putru valmis venitasin ja siis delete-nuppu vajutasin. Minu jaoks on blogipostitus nagu peatükk raamatus ja ma ei taha, et see raamat oleks keskpärane ja igav. Ma tahan, et seda oleks huvitav lugeda, et see pakuks midagi kasulikku ja oleks kohati humoorikas – nagu hea raamat. Ma ei blogi selleks, et saada endale juurde FitLapi kasutuspäevi, kuigi see on super tasu oma mõttemaailma piinamise eest kirjutamise näol. Ma blogin, kui ma tunnen, et mul on midagi öelda. Ja praegu on mul öelda paljut.

Ärkasin, sõin putru kohupiima ja mustikatega ja nüüd istun siin väga ebamugavas asendis vanal aukliku kattega diivanil, läpakas süles ja mõtlen pingsalt, mida Teiega jagada. Täna on reede, täna on koolist vaba päev. Ma peaksin õppima. Tegelikult ka. Aga ma ei õpi, sest mul vähemalt praegusel momendil on sellest siiralt kopp ees. Nüüd hakkan ma tasapisi aru saama, mida tähendab TEGELIKULT ülikoolis õppimine. Eelmisel aastal TTHKK-s õppides mul seda arusaamist ei tekkinud. Nüüd, olles kuu aega olnud TTÜ tipikas, trügib see neetud arusaamine mulle igast akna-ja uksepraost sisse. Why, oh why on toidutehnikat-ja tootearendust õppivatel tudengitel vaja insenerigraafikat? Palun tehke mulle puust ja punasest selgeks, siis ma võin sellesse isegi rohkem panustama hakata. Praegu mulle tundub, et see on TTÜ "must have" aine, mis tuleb lihtsalt läbi teha ja siis rahumeeli ja õnnelikult ära unustada. Ootan seda aega, siiralt ootan.

Kuigi insenerigraafika rikub mu elu ära, on TTÜ siiski väga meeldiv paik, kus oma tudengielu kauneid ja helgeid hetki veeta. Tunniplaan on igal nädalal peaaegu sama, muudatusi pole. Reeded on vabad, can you believe that?! Tundub magus kui mesi. Õpime palju reaalaineid nagu matemaatika ja keemia – mah favourite. Okei, okei, keemia suhtes valetan – I hate it. Aga saab hakkama. Kuidagi. Üle kivide ja kändude ja läbi kuristike. Mitte üle kuristike, aga just neist läbi. Enne peab põrgust läbi käima ja kuradiga paar sõna juttu puhuma, loovutama kolm tilka verd ja hiljem vaatama, kuidas kuradil nahk üle kõrvade tõmmata. Kuigi TTÜ on 10 korda raskem koorem kui TTHKK, ei kahetse ma ämmaemandusega lõpparve tegemist karvavõrdki. Ma ei tundnud end seal nii, nagu inimene, kes on avastanud oma elu kutsumuse ja neelab infot nagu külajoodik Gildi Kanget päikesepaistelisel päeval. Vedasin end kuidagimoodi läbi, mul puudus selge eesmärk. Minu eesmärgiks terve eelmise aasta vältel oli saada volitus septembris TTÜ ustest sirge selja ja tähtsa näoga sisse astuda. Ja siin ma nüüd olen. Ja tunnen ennast hästi.

Enough with the heavy. Või siis ka mitte. Tegelikult pani mind täna kirjutama hoopis üks vestlus. See toimus eile õhtul, oli täiesti sisutühi ja nõretas sarkasmist. Isegi juttu polnud palju. Aga see pani mind mõtlema. Reisime nüüd ajas veidi tagasi, täpsemalt 6 aastat. Olin 14-aastane ja meeletult armunud. Kõlab nagu klišee, või mis? Ma ei öelnud kunagi seda oma tunnete objektile otse välja, püüdsin kasutada teisi teid talle silma jäämiseks. Kandsin musta, nagu tema. Nägin välja nagu tõeline "emo". Good old times. Kui koridoris kõndisin, saatsid mind kaasõpilaste pilgud. Eristusin massist. Mind valiti lausa kooli "värvikamaks" – kummaline on see, et ma ei kandnud üldse värvilisi riideid. Well, picture me like this:

Aasta siis oli 2010. See pilt on isegi lahja, aga mul kahjuks pole oma "hiilgeaegadest" palju ülesvõtteid. Kujutage lihtsalt ette, et mu vöö küljes kõlisevad ketid, silmad on kaetud musta lauvärvi ja silmapliiatsiga, küünelakk on must ja kõrvades helgivad haaknõelad. Kusagilt kolmandate isikute käest kuulsin, et poiss pidi olema satanist. Asusin kohe uurima, mis huvitav asi see satanism on. Ja selle kaudu jõudsin välja oma eilse õhtu jutukaaslaseni. Ma ei mäletagi, kuidas see täpsemalt juhtus, kuid oletame, et tol ajal ülipopulaarses rate.ee keskkonnas. Suhtlesime üpris kaua, kuid minu mälupildid räägivad perverssest lobast, mis mu lõpuks sellest inimesest eemale peletas. Läks mööda mitu aastat ning tuli kätte aeg, mil iga üheteistkümnendik pidi hakkama tegelema haridussüsteemi poolt väljamõeldud piinamisvõttega, mille nimi on "uurimistöö". Ma ei mõelnudki väga pikalt, kirjutasin oma töö satanismist. Ja see viis mu kokku sellesama vestluskaaslasega ja jällegi meenus mulle, miks ma temaga suhtluse lõpetasin. Taas on möödunud mitu aastat ning üheks praeguseks informaatika kodutööks pidasin vajalikuks oma 11. klassi uurimistöö ümber vormistada. See pani mu pähe arusaamatu idee minna ja lugeda vanu vestlusi selle jutukaaslasega. Ma naersin. Kui vanal ajal tundus mulle jutt perverssena, siis praegu vaatan ma end kui naiivset tüdrukut, kes kohe põgenes kui midagi ebasobivat näkku paisati. Jutt oli humoorikas ning kuna ma tundsin, et vajan oma õhtusse rohkem nalja ja labasust, kirjutasin sellele inimesele. Ja sain vastu hoopis midagi teisest killast kui seda on huumor. Lühidalt öeldes ajas ta lihtsalt paska, tundus nagu keskeakriisis vaevlev alaväärsuskompleksiga isik. Säh sulle huumorit!

Aga mis on sellel pikal jutul seost tänase postitusega, te küsite. Ega ma täpselt ei teagi 😀

Asume lõpuks asja kallale. FitLapi blogi on siiski põhiliselt koht, kus oma edusammudest kava järgimisel tervet ilmaruumi teavitatakse. Kuna suvi läks mul suures osas täiesti käest, siis seadsin endale eesmärgiks alustada puhtalt lehelt (kui minu puhtalt lehtedelt alustamised kokku lugeda, kuluks vist mitu paksu kaustikut) septembris. Lubage ivake naerda. Momendil olen lõpetamas oma 3. nädalat enam-vähem kavas püsimist. Asja keeras täielikult nässu minu eelmise nädalavahetuse arusaam, et kui Siimu kodus pole, võib täiega endale rämpsu näost sisse ajada. Ja seda ma tegin südame pahaks minemiseni. Ma ei taha teada, mis on minu proteiinibatoonide varust järgi jäänud. Jube mõelda. Igatahes olen ma sel nädalal täielikult kavas püsinud ja tulemused peegelduvad juba mõõtudelgi, mis kõik meeliülendavalt kahanevad. Kaalule sain taas ette 75 kg. Ahjaa, ma andsin endale mingi hetk lubaduse, et kui 75 ees, siis tuleb postitus. Niiet, täname selle kirje eest kaalu!

Mul oli paarinädalane periood, kui ma kõik oma toidukorrad üles pildistasin. Ma ei tea, mis veider tuhin see oli. Ühel hommikul, kui püüdsin juustusest kaerakliipudrust mõnd blogiväärilist pilti klõpsata, käis hoopis peas klõps – mille kuradi pärast ma selle idiootsusega tegelen? Ja lõpetasin selle pildistamise ära. Nüüdsest teen pilti vaid siis, kui teen midagi uut või kui toit näeb tõesti hea välja. Lisan praegugi mõned. Siin on näha sealihawrap, puder vaarikate ja kohupiimaga, üks meeliülendav lõuna banaanipannkookide näol Tallinna 13. korruse korteri rõdult, kust avaneb vaade Harku järvele, hiigelkogus (üle 800g) kõrvitsapüreesuppi kanasingi ja kaerasepikuga ning viimase kuid mitte vähimana õuna-rabarberikook, mis kaunistas maal toidulauda viimasel korral, kui maal käisin, ehk 2 nädalat tagasi.

   

Ma juba nii ootan maale sõitu! Kuigi Tallinnas saan ma elada koos Siimuga, on siin jällegi omad miinused. Varem sõitis ta igal nädalavahetusel maale, et mind näha. Nüüd olen mina siin ja tal pole enam põhjust igal nädalal maal käia. Ja ka mina pean sellega harjuma sest olgem ausad – auto ei sõida õhust ja armastusest! Aga oi kui siiber mul sellest linnast on!!

TTÜ-l on veel üks tore pluss – vabaainena saab võtta kehalise kasvatuse, mis tudengile tähendab tasuta trenne! Meeliülendav! Kui ma esimest korda tee spordihoonesse jalge alla võtsin, kartsin, et treeningud on igavad ja nõmedad, kuid tegelikult võtavad need korralikult võhmale ja on mulle vägagi sobivad. Eelmisel nädalal valutasin peale kolmapäevast ja neljapäevast lihastreeningut terve nädalavahetuse oma reie-ja tuharalihaseid. Ka eile leidsin tee treeningsaali ja tänagi plaanin seda külastada. Lisaks sellele, et käin rühmatreeningutes, olen taas sõbraks saanud oma rulluiskudega, mis pikalt nukrat varajast vanaduspõlve maakodu sauna kapis veetsid. Nüüd on mu käsutuses ligi 20ne kilomeetrine kergliiklustee, mida sel nädalal 2 korda läbi nühkisin. Võimas tunne!

Rääkida oleks veel ilmselt paljust, kuid liiga palju head pole ka alati hea. Seega, selleks korraks sügav kniks ja kummardus ja näeme varsti jälle! 

Mina kasutan Fitlapi ja soovitan seda ka sulle!



Triin Toomsoo
17813 lugemist / 11 fänni
Ma kasutan Fitlapi, kuna:

FitLap on täiesti lollikindel, hõlpsalt kasutatav, tõhus ja seejuures ka taskukohane. Toit ei muutu eales igavaks, sest variante on meeletult palju! Lisaks on mitmeid magusaid retsepte, tänu millele ei kisu enam pilku šokolaadileti poole. Üks super asi :) Raudselt soovitan teistele!

Mina kasutan Fitlapi ja soovitan seda ka sulle!

Tee endale tasuta konto siin!
Blogijad

Viimased postitused


Astu esimene samm ja tee oma unistused teoks!


Soovid langetada kaalu ja saavutada oma unistuste keha? Parim aeg alustamiseks on just nüüd. Fitlap on sulle, kui soovid ilma nälga tundmata kaotada keharasva ning muutuda tervemaks.

Kuidas alustada?

  • Täida ankeet
  • Liitu
  • Hakka kaotama keharasva



Ei, aitäh. Ma ei soovi endale tasuta toitumiskava.