Minuga on selline kahtlane lugu, et kui mingi mõte kuskil ajusopis esile kerkib, pean selle lõpuni mõtlema, muidu teiste asjadega tegelemine on täiesti kasutu. Võtsin peale lõunasööki ette kardetud matemaatika, lahendasin ühe ülesande ja andsin siis alla - juba hommikust saati on sees kripeldanud blogi kirjutamine ja siin ma nüüd olen. Pärast sukeldun jälle valemite ja numbrite maailma!

Pühapäeva hilisõhtul jõudsin Tartusse. Kõht valutas vastikult! Ajasin endale päeva jooksul pannkooke ja võileibu näost sisse, need andsid bussisõidu ajal korralikult tunda! Mu naaber ilmselt arvas, et mul on mingi krooniline nihelemisvajadus. Tõeline õnn oli Tartusse jõudes jälle kahe jala peal seista, kuigi kõhuvalu kadus alles öö jooksul. 

Esmaspäev algas taas pudru ja banaanidega segatud kohupiimaga - endiselt minu lemmik! Tegin kooli kaasa singivõikud, et nälja pärast ära koolema ei hakkaks. Kell 8.15 algas eksam "Terve laps", teoreetiline osa, mis koosnes 40 küsimusest veebitestina. Nii hea, et ma ikka viitsisin materjali läbi võtta! Puhtalt loogika peale välja minnes oleks ma vist lolli näoga küsimusi vaadanud ja siis huupi variante pakkunud. Aga läbi sain! yes 
Lahkusin arvutiklassist esimesena, kell 9 pidi algama praktiline osa. Ja mis seal selgus? - loomulikult see, et järjekord käis nimekirja järgi! Ja mitmes olin nimekirjas mina? 11. ehk viimane! Seega, esimesena sain veebitesti tehtud ja viimasena praktilist ülesannet. Sain selle kõva põranda peal istuda ja oodata vist 2 tundi jutti. Ei olnud meeldiv. Tagumik nõustub väitega.

Peale eksamit sibasin jälle läbi linna kodu poole, teel hüppasin veel poest läbi. Plaanisin valmistada suvikõrvitsapannkooke ja peab tunnistama, et tegu on ühe imelise retseptida! Niiii head! Ja parajalt suur ports, et trennis vastu pidada. Odrajahu asemel kasutasin täistera kaerajahu ning kastmeks segasin kreeka jogurti, hapukoore ja tilli. Kõrvale veel vabavarast salat ja voila! Ainuüksi lõhn ise oli lihtsalt võrratu! Võttis küpsetamise ajal juba ila tilkuma :D

Kui ma Eedeni Maksimarketist väljusin, jäi silm pidama ühel müügiletil, kus pakuti maasikaid, mustikaid, õunu ja pähkleid. Tavaliselt ma poest maasikaid ei osta, kannatan suveni, et oma aiast võtta saaks, aga seekord ajas see lõhn mu oma kesiseid sääste kulutama! Eksam tehtud - preemiaks maasikad! Peale trenni asendasin muidu plaani võetud jogurtis banaanid maasikatega, lisasin veel Huxoli suhkruasendajat (Stevia on siiski liiiiiga kallis) ja kookoshelbeid ning mmmmm.. Mina küll enam neid juba maitsestatud jogurteid süüa ei taha, kui ise midagi niii hõrku kokku keerata saab! :)

Kuna mul on käsil viimane nädal MyFitnessiga, otsustasin proovida treeninguid, kus ma käinud pole. Seega valisin eilseks kõht-selg-tuhar treeningu. Ütleme nii, et see sai kuidagi nii kähku läbi! Alles oli soojendus ja juba venitused. Peanahk oli märg küll, aga hiljem mingit erilist väsimust küll ei tundnud. Mis seal ikka. Kuigi enda puhul olen täheldanud, et kui teen lihastrenni, higistan vähe ja pärast koju kõndides on samm sama reibas kui sinna minnes. Peale kardiotrenni leemendan nagu patune pihitoolis ja kojuminek on vääääga vaevaline :D Nõnda oli näiteks täna hommikul peale Bosu trenni, mida samuti esimest korda külastasin. Väga efektiivne trenn ning pärast tundsin ennast laibana, kellele on elustavat süsti antud ja kes alles käima õpib. Ma ei tea, kust mul sellised võrdlused tulevad..

Taas eilsesse õhtusse naastes, siis peale trennist koju tulekut mugisin seda imemaitsvat isetehtud maasikajogurtit ning pärast seda seadsin sammud juba Raekoja platsi, kus pidin kokku saama endise klassiõega, kellega me polnud ikka mitu kuud näinud juba. See on nii kummaline, et kuigi me käime koolis samas linnas, oli see esimene kord selle õppeaasta jooksul, mil me Tartus kokku saime. Jutustades kõndisime rongkäigus lauluväljakule, kus toimus Öölaulupidu. Seal saime teise klassiõega kokku ning paistis, et tuleb üks väga märg ja külm õhtu - vihma tibutas ja istuda väga ei kannatanud, sest külmus puges igast võimalikust kohast naha vahele! Pidasime vapralt poolteist tundi vastu, enne kui alla andsime ja endale tunnistasime, et kui me tahame endiselt oma funktsiooni täitvaid varbaid ja sõrmi, on mõttekam lahkuda. Kahju oli küll, sest just need laulud, mis oleks mingi emotsiooni lõkkele puhunud, olid kava lõpus ("Koit", "Ta lendab mesipuu poole", jne). 
Loomulikult pritsiti meid teel lauluväljakult kesklinna veelgi märjemaks kui me juba olime, kuid see oli parem variant, kui pool tundi bussipeatuses lõdiseda. Poolel teel muutus vihm mingiks lörtsitaoliseks plödiks. Kell oli vist üksteist läbi, kui me kesklinna jõudsime ja me teed lahku läksid. Sõbrannal vedas - tema buss läks praktiliselt kohe, kui ta peatusesse jõudis, minu omani oli aega üle 20 minuti. Nõnda ma siis otsustasin oma hirmud ja paranoia alla suruda ja võtta ette 3 kilomeetrise teekonna mööda Anne kanalit ääristavat terviserada ning veel Eedenist edasi koju. Pool teed jooksin, hakkas suts soojem ja natuke vähem hirmus. Jõudsin korterisse, nähes välja nagu uppunud kass, igatsedes villaste sokkide ja sooja teki järele. Seiklusterohke õhtu, mis seal muud öelda. Kokku kõndisin/jooksin ilmselt üle 25 kilomeetri. Võib-olla sellepärast polnudki kõndimine täna minu lemmiktegevus :)

Eilsest hakkas blogi challenge, tänu millele on paljud sõbrad-lähedased-tuttavad mu blogi lugenud ning olen palju positiivset tagasisidet saanud! Üks neist jagas minuga Youtube videot, mis võiks süstida tahtejõudu järjel püsida. Minule andis igatahes palju mõtlemisainet :) Jagan seda ka Teiega!

https://www.youtube.com/watch?v=B3SGX-TTnNI

Täna olen, nagu öeldud, õppimise lainel. Hommikuks oli taas (riisihelbe)puder kohupiimaga, seekord maasikatega segatuna ning lõunaks kodujuustuvõileib, kus segasin tükeldatud õuna vabavaraga, saades hunniku salatit, mille peale mu ema oleks raudselt öelnud: "Ma arvan, et sa sööd liiga palju!" :D