Kuna mul ilmselgelt ei õnnestu pikematest perioodidest kokkuvõtteid teha, siis otsustasin asja lahendada igaõhtuse päeva huvitavamate sündmuste ülesmärkimisega. Asi seegi, eksole?

02.01.17

Täna pidi tegelikult jõle produktiivne päev olema. Oleksin pidanud vara ärkama, siis rõõmsalt hommikust sööma ja otsemaid napakas heaolus koolitükke närima hakkama. Ma oleksin maailma suurim valevorst, kui eelpool kirjeldatule nõustuvalt pead koogutaksin. Tegelikult ärkasin kell pool üksteist, mis tähendab, et pool päeva oli praktiliselt maha magatud (arvestades, et valget aega on napid 6 tundi, siis võib öelda, et ma ei liialda). Hommikusöögini jõudsin alles kell 12, sest olen endale külge saanud vastiku harjumuse nimega “arvutimängud”, seega pidin ilmtingimata esimese asjana läpaka lahti lööma ja kohe elutähtsaid seise kontrollima. Kas kohvikumängus on piisavalt raha, et uues levelis uusi asju soetada? Kas sõjamängus kedagi rünnata ka saab? Mida põnevat on pakkuda mängul Choices? Täiesti õudne, millise aja see kõik nõuab! Ja siis me kurdame, et meil pole õppimiseks piisavalt aega ja saame noruspäi oma koolipoisi hinded kätte.

Ma kahtlustan, et mul on veidi hüperaktiivsuse näitajaid. Ma ei suuda pikalt keskenduda, sest pidevalt ajab üks mõte teist taga ja see kullimäng mu kolba sisemuses ajab marru. Püüan aru saada keemiast, aga siis järjepanu pean kontrollima, kas mu uus ISIC kaart ootab mind mõnes Swedbanki kontoris või pean järgneva kuu vaid sularaha viibutades hakkama saama, kas üle sajandite maale tulnud sugulased tulevad ikka läbi, kas mul rullbiskviidi meisterdamiseks on vajalikud süsivesikud olemas? Plaanisin konspekteerida terve peatüki, jõudsin läbi vaadata vist kolm lehekülge. Tubli, kaks, istu!

Pildiotsingu hyperactivity tulemus

Nüüd ma tunnen, mida tähendas olla klassi tarkpea. See pole midagi head. Üldse pole hea, kui gümnaasiumis on hea pea ning õppimisele tuleb kulutada väga minimaalselt aega. Praegu tunnen, et meil oleks võinud koolis olla veel üks aine, seda nimelt “õppima õppimise õpetus”. Ma ei oska õppida. Vahel tunnen, et ülesandeid on palju, tähtajad vahivad mind vihaselt nurga tagant ja hurjutavad, et miks ma õppimise asemel raamatut loen või mänge mängin, kuid kui ma olen päevikusse nädala õppimise plaani paika pannud, tundub pool tööd tehtud olevat ja istun rõõmsameelselt oma sõltuvuse mullis edasi. See on vale, ma tean, kuid ma lihtsalt ei oska. Ikka jäävad asjad viimasele minutile ja siis pole ka ime, et mu semester sarnaneb tubli koolipoisi tunnistusega.

Aga mis seal ikka. Püüan end lohutada ja veenda, et uus alanud aasta läheb paremini. Enam ei saa oma gümnaasiumi kuldmedalil liugu lasta ja tuleb tõsiselt pingutama hakata. Vast on uuel semestril mulle rohkem huvipakkuvaid aineid pakkuda, kui oli sügissemestril. Mind tõesti ei tõmmanud informaatika, kus ma oma kolme kätte saades tundsin vaid rahulolu, et ei pea sellesse tundi enam iial oma jalga tõstma või siis matemaatika teooria, mille vajalikkuses ma tõsiselt kahtlen. Kas ma tõesti pean oskama sõnastada ja tõestada Rolle’i teoreemi? Minu meelest piisab täielikult ringi pindala valemi tundmisest. Tõepoolest säras minus kooliaasta alguses lootuskiir, et gümnaasiumi lõpuga leidis oma otsa ka ebavajalike asjade tuupimine, kuid võta näpust! Palun, seletage mulle ära, miks peab toidutehnoloog oskama insenerigraafikat või tõestama eelpool nimetatud teoreemi, peale selle veel mitmeid? Kusjuures, insenerigraafika osutus üheks mu lemmikaineks, kuigi alguses võis minult kuulda vaid halinat, et ma pole seda kunagi õppinud ja nad tahavad vaese lapse ära tappa. Samas tundsin ma “armastatud” informaatika kiviaegset VBA programmi kasutades tõelist kihku endale kuul pähe lasta.

Pildiotsingu vba meme tulemus

Uus aasta tuli vanade “sõpradega” kaalunumbrites. Täna hommikul terendas kaalult vastu ammune kamraad kaheksa. Samas olin ma seda arvestanud ja mõnevõrra üllatunud, et selle söömisorgia peale, mis viimased pool kuud aset on leidnud, sellel kaheksal vaid null sabas oli. Kava järgimisest loobusin ma tublid nädalad enne jõule. Kavatsesin vist jõulupõrsa asetäitjaks asuda ja olgem ausad – peegelpilt sarnaneb aina enam ühe trulla ja koguka ruigamiga. Varsti hakkan röhkima ja mõnusaid mudaauke otsima, aga kui ilmateadet uskuda, siis pean vist selleks viimaseks mõnda lauta sisse murdma, sest peagi on “kärss kärnas ja maa külmand”. Peab hakkama talupidajast naabrimehega häid suhteid looma.

Pildiotsingu fat pig meme tulemus

Üks huvitav fakt, mida olen selle kavast väljas olemise ajal täheldanud – tervis kohe kannatab. Muidu võisin uhkustada, et mind ei vaevanud ei peavalud ega nohud-köhad-kõhuvalud. Olin terve kui purikas. Praegu tunnen, et kõhuprobleemid on minu vankumatud kaaslased, peavalu vaevab pea igapäevaselt ning jõulupühad veetsin palaviku lainel. Kui nüüd kavajälgimise ajal peaksid need vaevused kaduma, võin nagu tulevane keemik öelda, et hüpotees saab tõestatud ning saab luua teooria.

Kui juurde tulnud neli kilo ja minu saamatus keemiaga sõbrunemisel välja jätta, on möödunud kuu olnud paljuski meeldiv. Olen saanud suurema osa ajast maakodus olla – viimati viibisin pealinnas enne jõule ja ei kavatse sinna tagasi minna enne tulevast esmaspäeva, kui on keemia konsultatsioon, millele järgneb kauaoodatud eksam, mis on muide ainuke selle aasta eksamisessioonil. Selle üle saab vaid rõõmustada ning TTÜd ülistada.

Jõuluvana oli sel aastal helde. Sain armsalt kursakaaslaselt ülimõnusat teed, mis veidigi jõulumeeleolu tekitas. Sain uue miksri, mis aitab mind erinevate toitude valmistamisel. Sain uue raamatu nimega “Magusaga kaalust alla”, kust püüan käesolevas aastanumbris kõik retseptid vähemalt korra läbi proovida. Sain Rammsteini kontserdi pileti!!! Rammstein on lihtsalt maailmasupermegaüliparim bänd, minu totaalsed iidolid! Ma ei suuda juunikuud ära oodata!

Pildiotsingu rammstein meme tulemus

Lisaks sain uue sõbra, kes end minu käe ümber juba üsna mugavalt tundma on hakanud, nimelt Polar Loop 2 aktiivsusmonitori. Siiani olen saanud vaid ühel päeval oma aktiivsuse täis, seda nimelt päeval, mil 5km raske spordikoti ja ranitsaga jalgsi kodust Mustla bussijaama kõndisin, sealt edasi Viljandi linnas järgmist bussi oodates ringi tuiasin ning seejärel sama kandamiga Tartu bussijaamast rongijaama sõkkusin, et siis Jõgevale sõita, kust edasi auto peale hüpata ja Rohuküla poole kihutada, kust praamiga edasi Heltermaale sõita ning seejärel juba Niidi talu armsakssaanud saunatoas lebosse visata. Logistikutele on antud luba naerda. Kirjeldatud teekonnaks kulus mul umbkaudu 12 tundi. Aktiivsus oli selle trampimise peale lausa 116%. Palun aplausi.

Mul oli eile õhtul raudkindel plaan asuda taas Kayla Itsinesi treeningkava järgima. Tõsilugu on aga see, et hädapärast jõudsin koeraga jooksma ja pagan, kuidas võib pool kuud inimese füüsisele mõjuda! Ringi, mille ma muidu kahe hingetõmbega ära jooksin, võttis mind täiesti läbi ja pidin vahepeal jooksusammu kõnniga asendama. Mind ei muudagi niivõrd kurvaks tõsiasi, et olen suutnud vaid mõne nädalaga kogu sügisel saavutatu tagasi süüa, kui reaalsus, et mind sügisel nii rõõmsaks teinud teadmine, et mul on võhma ja jõudu aina rohkem, on muutunud pelgaks mälestuseks, mida taga nutta. Ma pole viimase kuu vältel ühtegi kükiseeriat või kätekõverdusi teinud, seega ootan lausa hirmuga oma eesootavate trennipäevade tagajärgi valutavate kannikate näol.

Kell on saamas pool üks öösel. Istun ebamugavas asendis, sest tooli keerata ei anna ning suurema osa lauast võtavad enda alla pooleteise kilone keemia õpik ja konspekteerimiseks mõeldud kaustik, seega trükkimiseks istun asendis, kus põlved vaatavad puukuuri ja torso kirikutorni. Kui mul seljavaevused peaksid tekkima, siis võib selles rahumeeli blogimist süüdistada.

Tänaseks kõik.

03.01.17

Sel õhtul viskasin sussid püsti alles peale keskööd, mistõttu oma päevast aruannet koostama ei jõudnudki. Kuna aastavahetuse pidustuste öine kestvus pani mu ööpäevasele rütmile hävitava paugu, ei suuda ma end hommikul normaalsel ajal üles ajada, seega määrasin enesele karistuseks äratuse kell 9.00. Äratus heliseski, aga ma ajasin nina püsti ja pidasin ennast kõrgemaks olevuseks ega kavatsenudki mingi tehnikavidina pirina peale ennast üles ajada. Tõmbasin teki all uuesti kerra, et õndsat und nautida, kui kümmekond minutit hiljem vihast punane telefon endast taas märku andis. Unesegases meeleolus ei saanud ma kohe arugi, et momendil üritab keegi mind sel teel kätte saada. Lõpuks kõnet vastu võttes pidin ümber organiseerima oma päeva – keemia õppimise asemel terendas ees 5 tundi täis tantsu!

Mu kaine mõistus karjus mu peale terve selle päeva, sest keemia eksamini on jäänud vaid loetud päevad, aga ma ignoreerisin teda halastamatult. Iga võimalus tegeleda armastatud rahvatantsuga on minu jaoks kui sõõm värsket õhku umbses toas. Õhtul koju naastes oleks iga enesest lugupidav tudengipreili kohe oma pooleteise kilose keemia õpiku kallale asunud, kuid mina arvasin end paremini teadvat – külastasin taas oma virtuaalmaailmas eksisteerivaid tegelasi ja tegin muudmoodi silmi ja ajurakke hävitaval moel aega parajaks. Kui inimene ikka ei suuda õppimisele keskenduda, siis pole sellest ühe lause mitu korda lugemisest ja mitte midagi aru saamisest mingit kasu.

Pildiotsingu effortless studying meme tulemus

Jõudes kaalujutuni, siis eelmise õhtu rullbiskviit ja keelt allaviivad snäkid andsid juurde pea terve kilo – kaal näitas hommikul 80,8kg. Aga ma ei lase end sellest morjendada! Küll ta jälle alla läheb.

04.01.17

Hommikune rünnak koera ja kassi poolt äratas mu kümne paiku. Tuul vilistas korstnas, kuulutades väljas valitsevat ilmaolu ilma ilmaportaali külastamata. Maapinda katab õhuke lumekiht ja temperatuur on langenud tubli 10 kraadi.

Enese ülesajamine võttis taas tubli osa pooltunnist. Sügisel polnud mul mingit probleemi ärkamisega, kella kümneni magamine tundus korraliku päevavarastamisena. Nüüd on see osa mu argipäevast. Õudusega mõtlen nendele koolipäeva hommikutele, kui pean kuuest silmad lahti lööma ja reipalt ranitsat selga haarates Tehnikaülikooli arvukate hoonete poole astuma. Võib-olla peaksingi hommikuid koera ja kassi seltsis nautima nii kaua kui võimalik.

Tänane on nii mitmeski mõttes olnud parem kui eelmised, vähemalt oma kvaliteedi suhtes. Jõudsin pea terve peatüki oma armastatud õpikust läbi võtta, enne kui peavalu mind tülitama asus. Esiti arvasin, et olen end lihtsalt segi tuupinud, kuid hiljem jõudsin teisele järeldusele – olen terve selle kuu jooksul ahminud sisse ilmselt rohkem suhkrut kui möödunud aasta jooksul kokku, täna oli esimene päev väga pika aja jooksul, kus minu ainus suhkur oli teelusikatäis mett kraapiva kurgu leevenduseks, ja see tuli hommikusöögi puder banaani ja piimaga jäänukina – ma pole piisavalt kannatlik, et kristalliseerunud mett kohupiimaga segi keerata. Kuna organism on suhkrulaksuga harjunud, tundis ta end millestki ilma jäävat ja andis sellest märku tuikamisega peakolus. Loodan, et see tal harjumuseks ei kujune. Seekord oli ühest tabletikesest ja tunnisest unest abi, kuid ma pigem jätaks selle rutiini oma päevast välja.

Toitumise osas võib päeva lugeda edukaks – kui paar lisaks ampsatud mandariini välja arvata, püsisin kenasti kavas. Tänane kaalunumber näitas 80.5, seega 0.3 kg vähem kui eile – see on ju positiivne?!

Praegu igaljuhul naudime isaga võimalust vaadata oma lemmikfilmi “Kääbikut” – just praegu kihutab tulivihane Legolas, kellel üks väga kole orkihärra nina veriseks lõi, sedasama härra orki maha lööma. Kisub huumoriks.

Pildiotsingu hobbit meme tulemus

05.01.17

Otsustasin täna kirjutama hakata enne, kui uni mu mõistust hägustama hakkab. Ilmselt on täna Unematit külla oodata varem, sest suutsin end mingi ime läbi veidi peale kaheksat üles ajada. Arvestades seda, et rähklesin õhtul und oodates vähemalt tund aega linade vahel, on see medalit väärt saavutus!

Tänane päev oli äärmiselt ebahuvitav, vähemalt kõrvalseisjale küll. Peale hommikusööki, mil mu kõhtu rändas mehine ports juustust kaerakliiputru (mulle meeldib pudru sisse segada sulatatud juustu suitsujuustu asemel ning ricotta kohupiimapastat kodujuustu asemel – see teeb pudru mõnusalt kreemiseks), asusin kohe entusiastlikult keemia õpikut ründama. Mul on jäänud veel 4 päeva, et see tüsedavõitu raamat läbi lapata – õnnitlen end tahvli šokolaadiga, kui mul see eksam kolmele või paremale hindele sooritatud saab. Oleks see vast ime! Siiski hakkasin kella 16 ajal tundma, et ei taipa enam midagi. Kella 17ks oli õppimisel lõpp – no ei ole mõtet! Võib-olla püüan õhtu jooksul veel miskit teha, kuid ma pole kuigi lootusrikas – kolmas “Kääbiku” film ootab oma järge. Hetkel jälgime telerist ülinunnusid surikaade oma igapäevatoimetustel – naeru nabani.

Täna ajalehte toomas käies pidi selga tõmbama talijope, jalga talipüksid, jalga vagivahtsed talikapukad – tuul näpistas ikka korralikult! Isegi Timm polnud pikemale tiirule minekust vaimustuses, seega jäi meie värske õhu hingamine üürikeseks.

Aruanne kaalu kohta – 79.8 kg. Tervitan seitset rõõmuga!

06.01.17

Täna on reede. Täna tuleb Siim maale. Täna õhtul on rahvamajas pidu. Täna ma õpin. Ja õppisingi! Lappasin taas terve peatüki läbi, kuid väga palju targemana ennast küll ei tundnud. Kõik on segamini, üks valem ajab teist taga ja mõisted kipuvad kohti vahetama. Ma ei tea, mis sellest kupatusest teisipäeval saab!

Õhtul käivitasime autot pisut kõhklevalt, sest kõvade miinuskraadidega võib mitu päeva puutumatult seisnud diiselmootoriga auto kaunis kapriisselt käituda. Ilmselt arvas meie läikiv sõber, et ta on talveunne jäetud. Õnneks, peale paari ebaõnnestunud võtmekeeramist ta siiski porisema hakkas ja saime oma 5 kilomeetrit alevisse sõidetud. Rahvamajas oli pidu vaid valitud külalistele, nimelt taidlejatele mõeldud pisike koosviibimine, mille põhieesmärk oli kolmekuningapäevale kohaselt kuusk põlema pista. Saanud oma kõhud head-paremat täis laaditud, tõmbasid mehed pidupluusidele töörõivad peale, haarasid kätte saed ja muidu muusikast pakatav saal täitus kõrvulukustava saemürinaga, mida tavaliselt puuteo ajal metsas kuulda võib. Okkaid varises kuuselt ka pelgalt okste peale puhumisega, seega oli esiti veidi räsitud välimusega jõulupuust lõpuks järel vaid säraküünlale sarnane toorik, okkameri järel. Vedanud selle õue -20 kraadisesse pakasesse, oli päris mõnus kuuvalgel end säriseva kuuselõkke paistel soojendada ja topsitäis kuuma glögi juua. Õhtu jätkus mängude, söömise, tantsimise, veel rohkem söömise ja lõbusa jutuvadina saatel. Olin kaasa võtnud ka noodid, seega lõbustasin end aeg-ajalt klaverit klimberdades.

Juba detsembri alguses võtsin end kokku ja kirjutasin kirja tantsuansambel Lee virtuaalsesse postkasti. Vastus saabus täpselt sel tantsu täis õhtul. Ma ei suutnud seda uskuda – mul on tõesti võimalus minna Leesse tantsima! Pean end vaid esmaspäeva õhtul Salme kultuurikeskusesse organiseerima ja vaatama, kuhu ja kas ma täpselt sobin, aga kui väga tahta, siis on kõik võimalik!

Koju jõudsime alles sügavas öörahus, kell 3 varahommikul. Peaaegu paika saanud ööpäevarütm läks taas kolinal tasakaalust välja.

Hommikune kaalunumber: 78,8 kg.

07.01.17

“Tere hommikust!” kõlas meie majas kella üheksa paiku. Olin valmis tatise nina ja kõva köhimise saatel taas keemiat närima hakkama, kuid auväärsetel esivanematel olid muud plaanid, seega võtsime ette teekonna eestlaste poolt palavalt armastatud Läti Vabariiki. Valmiera meenutab mulle juba Tallinnat, kuigi veidi teises võtmes – kui Tallinnas tundub kohati olevat eestlastest rohkem vene keelt kõnelevaid persoone, siis Valmieras on iga teine vastutulija lätimaalase asemel hoopis eestlane.

Poodlemine tehtud, pidasime aru, kas hoiame kümne küünega oma traditsioonidest ehk söömaajaga Hesburgeris, kinni, või sööstame toidupoe saiakesteleti kallale. Valiti saiakesed. Hiljem, olles saiast punnis nagu kukkel, oigasime, et Hesburgeri kanatortilla oleks parem valik olnud.

Hommikune kaal: 79,5kg – reedene sööming andis pea terve kilo juurde.

08.01.17

Suures tuhinas õppima asumise kires unustasin end hommikul kaaluda, kuid mul on kahtlane tunne, et parem ongi – midagi head sealt ilmselt poleks näinud.

Pidin tõdema, et ei jõua kümmet peatükki keemiat kahe päeva jooksul läbi võtta, seega ründasin hoopis eelnevate aastate eksamivariante. Kohtasin kõva vasturünnakut – vahtisin neid ülesandeid nagu lollakas, mitte midagi ei osanud. Mõistsin, et minu varasematest pingutustest polnud mingit tolku – asi on hoopis teistele prioriteetidele üles ehitatud. Valasin paar pisarat, ajasin endal pea valutama ja võtsin end kursakaaslaste lohutavaid sõnu seedides kokku. Kõik pole veel kadunud. Seega hakkasin internetiavarustes leiduvate videode abil eksamiülesandeid lahendama. Vast on sellest mingit abi ja päris läbi ei kuku.

Õhtul põrutasime Siimuga taas pealinna. Kuigi maal on kõige parem, pole ka linnaelul midagi viga. Loodan reedest alates taas paar nädalat Viljandimaal viibida, sest Tallinna elu saan mekkida veel korralikud aastad.