On alanud uus nädal, järjekordne esmaspäev. Täiesti tavaline, samas üdini ainulaadne. See päev on ainult üks kord me elus, see ei kordu enam kunagi. Iga päeva peaks hindama ühtmoodi kõrgelt, olgu see siis tööpäev või puhkepäev - seda on vaid üks ja kordustrükke ei väljastata.

Otsustasin oma tänase päeva hommiku sisustada keemia materjalide väljaprintimisega, aga tundub, et printer vajab mõningast kohvipausi, enne kui ta jälle kuumaks kütan. Seega leidsin tee klaviatuurini ja korteris kõlab mõnus ja rahustav klõbin, mis tähendab, et Triin hakkas taaskord blogima.

Möödunud nädalal sain maitsta üle pika aja tööinimese argipäeva. Neljapäeval kell 12-20 võis mind näha Lasnamäe Bauhausi kassas, kas siis kassaaparaati käsitsemas või püüdliku naeratusega kellegi teise tööd jälgimas. Kokkuvõttes oli päev küll asjalik ja tore, kuid pisut tüütu. Nimelt oli meid ühe kassa kallal 4 õpilast + 1 kogenenum kassapidaja. Tegime pooletunniseid vahetusi, mis tähendas pool tundi tööd ja poolteist tundi passimist. Võttis sisimas trotslikuks küll ja viripill minus tahtis pidevalt häält teha, kuid sundisin ta kurja pilguga vakka ja istusin teiste tööd jälgides edasi. See on vaid ajutine olukord, peagi lähevad asjad paremaks. Järgmine tööpäev on kolmapäeval, ootan seda põnevusega.

Tänasega algas TTÜs ametlikult uus semester. Koolihooned on ilmselt praegu täidetud puhanud või mitte nii puhanud üliõpilastega, kes praegu taastuvad veel eksamisessioonist. Õudusega mõtlen, kui peab sooritama sessi jooksul näiteks 5 eksamit - võtab kõhust õõnsaks. Ma ei saanud ühegagi enese kriteeriumite järgi korralikult hakkama! Samas vaatan uut semestrit lootusrikka pilguga, sest kõik eeldused heade tulemuste saavutamiseks on ju olemas. Ma ei pea elama ühikas - elan küll korteris ja mu kirjutuslaud on vaevu nii suur, et siia arvuti ära mahub, kuid mul on oma õppimisnurgake olemas. Lisaks olen võtnud kindlaks nõuks kõik tunniplaanis olevad augud raamatukogus tuupides veeta. Mul on tegelikult võimet õppida, matemaatika eksami tulemuse parandamine kevadel tõestas seda. Suutsin eksamitulemuse peaaegu kahekordistada ja seda pelgalt paarinädalase õppimisega. Mis see anorgaaniline keemia siis ära ei ole. Või lineaaralgebra. Plaanin korralikuks hakata. Kursavend ütles selle peale mulle positiivsusest pakatava lause: "Looda sa." 

Mul on sellised toredad ained sel semestril: anorgaaniline keemia, lineaaralgebra, materjaliteaduse üldalused, akadeemiline inglise keel, mikro-ja makroökonoomika. Valikaineteks on ärieetika ning psühholoogia ja loogika, millest kavatsen viimase valida. Kui ma ise ei teaks, siis ei usuks, et toidutehnikat õpin. 

Kuna ma ajapuuduse tõttu kehalist kasvatust vabaainena sel semestril võtta ei saa, siis olen lausa taevas oma võimalusest treenida taas MyFitnessis. Sellenädalane treeningplaan on paigas ja kui kõik hästi läheb, siis jõuan armastatud klubisse iga päev. Täna on ees ootamas kang BodyPumpis, enne seda mõtlesin minna ja end pool tunnikest lindil soojaks joosta. Homme on kavas BodyCombat, peale lihastrenni korralik kardiolaks. Kolmapäeval peale tööpäeva lõppu loodan jõuda BodyBalance'sse, kuhu eelmisel aastal tõstsin oma jala vaid korra, kuid otsustasin peale kaht päeva rapsimist teha nn taastumispäeva, kuhu BodyBalance sobib minu arvates ideaalselt. Neljapäeval on taas plaanis BodyPump ja reedel mõtlesin proovida esimest korda Rocca al Mare klubi ujulat ning minna treeningusse nimega AquaMix. Kes on seal käinud, võib kommentaariumis muljeid jagada. Igal juhul tõotab tulla aktiivne nädal.

Nädalavahetuses oli nii plusse kui miinuseid, kuid tunnen, et sain üpris kenasti hakkama. Reedel saime linnatolmu jalgadelt pühitud üpris vara. Hommikul oli udu nii paks, et ma ei näinud rõdult järvegi, kuid pool tundi hiljem oli taevas sinine ja kusagil teisel pool maja paistis päike. Õhuniiskus oli end puude vahele pagendanud, luues nõnda kauni vaatepildi. 

Tallinnas oli ilm imeilus, lausa päikest oli näha ja Siim pidi roolis välja otsima päikeseprillid, kuid linnast välja sõites tervitas meid taas tihe udu, mis embas meid nagu vatt. Nähtavus oli heal juhul 100 meetrit, kuid õnneks möödus sõit vahejuhtumiteta. Koju jõudes kütsime maja soojaks ning mina valmistasin "Magusaga kaalust alla" järgi pisarateta pisarakooki. Võib öelda, et küpsetis õnnestus, kuigi munavalgevaht vajus peale ahjust väljavõtmist lössi nagu vana nahk ja koogipõhi oli ema sõnul saepuru tekstuuriga. Mina pole kunagi saepuru söönud, seega ei osanud ma selle ja koogi vahele võrdusmärke luua. Ema oli eelmisel õhtul ahjupotis kokku keeranud kärutädi pudru e mulgipudru - lihtsalt imeline roog peale pikka pausi! Kõigile peres maitseb see igihaljas kodukandi toit, kuid isale on see millegipärast veidi vastukarva pärast ühte korda, kui putru sai nii palju, et olime sunnitud seda nädal aega sööma. Kavas seda küll pole, kuid sellegipoolest ma sõin ja kiitsin takka! 

  

Magustoitude osas, muide, on mul taas üks uus lemmik - röstitud kaerasepik maapähklivõi, mustikate ja ProFeel kohupiimaga - nämm! Originaalis on sepiku asemel täistera tortilla.

Laupäeva hommikul peale pikemat arutelu võtsime suuna Tartu poole - veel viimaseid päevi on hullumeelsed allahindlused ja tahtsime neist veel osa saada. Ainus, kes korralikuma saagi sai, oli ema - mina ja isa töllasime lihtsalt kaasa. Ühe väljamineku ma siiski tegin - ostsin Looduspere poest toorkakaod! Näis, kas see aitab Taevaliku šokolaadikoogi ka minu jaoks taevalikuks muuta. Linnas olles suutsin jällegi tõestada, et kuigi pliiti keset sombust tänavat käepärast pole, saab kõlpsalt kava järgi toituda. Mina ostsin Maksimarketist endale kliipaneeringus kanafileed, sinna kõrvale karbitäis köögiviljasalatit ja voila! - olemas.

 

Õhtul, taas kõhud täis parkinud, otsustasime kambakesi minna õhtusele kõnnitiirule kergliiklusteele nimega Benno rada. Ka Timm oli rihmapidi kaasas. Aktiivsust ma tol päeval päris täis ei saanud, aga liikuda oli küll mõnus, missest, et pidi vaeva nägema, et püsti püsida - jääkirmetis kattis asfalti kogu tee pikkuses/laiuses.

Pühapäev osutus ekstreemse matka päevaks. Peale hommikusi pannkooke (perele tavalised ülepannikoogid, endale kava järgi banaanipannkoogid) läksime Viljandi järve ümbritsevat terviserada vallutama. Me poleks saanud hullemaid teeolusid valida - rada oli suuremas osas täielikult jääs! Juba pärast esimest kilomeetrit olime sunnitud tunnistama, et oleme üks korralik kamp segaseid. Me olime vahepeal ikka päris koomiline vaatepilt - tee kulges ülesmäge ning me kõndisime tee servas oleval heinal, mida kattis samuti jäide, kuid mis polnud nii libe, kui klaasjas rada. Ühel pool teed muutus heinariba õige kitsaks, otsustasime rada ületada. Isa läks esimesena. Sai ühe sammu astuda, jäi seisma nagu tikk ja sõrmegi liigutamata hakkas allapoole libisema. Õnneks sai ta luid murdmata üle, mina ei hakanud seda proovimagi - läksin neljakäpukile ja paterdasin üle tee. Ema järgis minu eeskuju. Pigem lasen enda üle naerda ja hiljem aasida, kui riskin oma luude-kontidega. Igal juhul sai meil kolme tunniga 12,4km "uisurada" läbitud - omamoodi uisumaraton, mis täpselt samal ajal Viljandi järvel aset leidis. Lõpuks olime nii näljased, et oleksime vist lauajalgu närinud, kui neid käeulatuses olnud oleks. Selle marssimise peale sain oma eilseks aktiivsuseks 135% - minu rekord siiamaani. Kaal oli täna hommikul, muide, 76,8kg - seda numbrit polegi vist uuel aastal näha olnud.

 

Praegu olen jälle Tallinnas - lumi katab maad ja taevast ja praegu tundub, et sadu kestab veel pikemat aega. Samas pole ma talvisest ilmast kuigi vaimustuses - kui ilmateenistust uskuda, siis läheb selle lumega samamoodi nagu minu suusalumega - see lihtsalt sulab lähipäevadel ära. Tänaseks lõpetan.

Pildiotsingu motivation quotes tulemus