Tegelikult plaanisin klõbistama hakata alles homme, aga kuna täna on JUST selline õhtu, kus blogimine täiesti mõistliku tegevusena tundub, reageerisin oma peas kisavatele häältele ja nüüd ma siin istun. Täiesti üksi kodus üle pika aja, kass lasi ka peale 10-tunni pikkust uinakut jalga, ainult Niru-Timm on ennast mu voodile täies ulatuses laiali laotanud.

Homme on 5. august. Täiesti tavaline päev. Sadadele muusikafännidele seostub see kohe Weekend Festivaliga, mis mind absoluudselt ei tõmba. Tuhandetel inimestel on homme sünnipäev - palju õnne neile! Ilmselt on ka mingisugune rahvusvaheline veneaegsete vahvliraudade päev või midagi muud sellist jaburat, aga minu jaoks on viies august juba viiendat aastat olulise tähendusega. Ei, mul ei ole sünnipäev. Ka minu lähikondsetel pole sünnipäeva, sest nii mind kui ka õde ajastati aprillikuusse, ka isa on kevadine väljalase - ainult ema on sügisel sündinud (vahepeal annab erinevus tunda ka). Homme on päev, mil saab minul ja Siimul koos oldud 5 aastat! Juba VIIS!! Uskumatu! Mäletan, kuidas esimesel aastal lugesin igal kuul päevi, mil tuli kätte kauaoodatud "viies" ning sai jällegi tervele maailmale kuulutatud, et "Meil sai täna 4 kuud". Kui aus olla, siis tänapäeval on noorte seas 4 kuud päris kaalukas saavutus - mõnele on 4 päeva ka palju. Kui aasta täis sai, ma igale kuule enam sellist tähelepanu ei pööranud, praegusel ajal jätsin täielikult tahaplaanile - mida ma ikka trillerdan? Tähistame vaid ühte päeva ja kogu moos! 

Miks ma aga üldse sellest siin räägin, on vanade piltide sirvimise tulemus. 2 aastat tagasi külastasime suvel Põltsamaa roosiaeda ja mu auväärt õde oli fotograafi rollis. Sai mõned kaunimad momendid üles võetud, toona tundusid need vägagi meeldivad. Kes on mu postitusi algusest peale lugenud, leiab et minu kaalu tippmark on olnud ligi 87 kilo ja seda 2014. aasta suvel. Teeme nüüd kiire arvutuse: 2016-2=2014. Seega need roosilised pildid on tehtud ajal, mil nägin välja nagu vaal. Totaalselt. Ma ei teagi, millega ennast võrrelda. Vahest tarretisega, selline pehme ja võdisev. Maitse kohta ei oska öelda, kannibalismi ei harrasta. Aga kogu selle heietamise mõtteks oli see, et ma ikkagi olen midagi saavutanud nende kahe aasta jooksul! Panen võrdluseks kaks pilti, mõlemal olen koos Siimuga. Ja minu meelest on muutunud ka muud peale soengute ja jume. Julgelt võib öelda, et piltidel on kaaluvahe 10kg. 

 

Sujuvalt muudele teemadele üle minnes, suutsin möödunud pühapäeval nii kaua viriseda ja ülejäänud perele närvidele käia, kuni võtsime ette väljasõidu Lõuna-Eestisse. Maru on käia kohtades, kus ma väidetavalt käinud olen, aga millest mul endal mingit mälupilti pole. Põhjus on lihtne - ma olin liiga väike, et midagi korralikult mäletada. Vanemad vedasid mind ja õde lapsepõlves mööda Eestit ringi lootuses, et saame palju näha ja meelde jätta. Tõsiasi on aga see, et kui isal poleks olnud tol ajal kiindumust ühe videokaamera vastu, ei mäletaks ma midagi. Olles aga järjepanu vanu videoid vaadanud, tekib eri paigus käies mingisugune äratundmismoment, aga seda tänu kaamerasilmale, mitte enda omale. Kaamera silm on kuningas. 

Kellele meeldib külastada ajalooga ning müstiliste lugudega pärjatud paiku, soovitan soojalt külastata Vastseliina linnuse varemeid ja muuseumi! Saate korraliku annuse Eesti ajalugu ja ristiusu imesid. Muuseumihoone on üpris uus ja väga põnevalt sisustatud, ruumides on palju eksponaate, mida on vürtsitatud huvitavate lugudega. Igal killul on oma lugu. Mõni peab mind nüüd ilmselt veidi psüühiliselt ebastabiilseks, aga ükskõik, millises linnuses või muuseumis ma ka ei käiks, pakuvad mulle enim huvi erinevad piinamisvõtted, mida keskajal kasutati. Kui ma loen, milliseid õudusi inimesed vanasti enne surma taluma pidid, tuleb mulle kananahk ihule ja süda hakkab kiiremini taguma ja paratamatult ilmuvad pähe mõtted - ma elan ikka heal ajal! Aga see kõik on nii talumatult põnev! Võib-olla selle "huvi" pärast põikasingi hiljem läbi palveränduritele mõeldud kabelist ning süütasin seal pattude lunastamiseks küünla.

See nädal on siiani olnud igas mõttes parem, kui terve juulikuu kokku! Esiteks, ma täidan jälle Fitlapi treening-ja toitumispäevikut. Teiseks, mul on sel kuul juba teine sissekanne ja on alles 4. august! Kolmandaks, olen visalt teinud oma treeningkava, seda mõningate mööndustega. Esmaspäeval oli trennipäev, kuid kuna olin hommikul laisk ja lohakas ning õhtul tuli isa lagedale plaaniga metsa seenele minna, jäi trenn tegemata. See-eest seeni saime küll lademetes, just kukekaid. Iial pole olnud nendega niimoodi priisata, et peaks mõtlema hakkama, mida nendega õieti peale hakata. Kastet oleme juba teinud, pirukat samuti, sügavkülmas on ka mõned karbid.. Seega otsis ema välja marinaadi retsepti ning nüüd on meil mitu purki marineeritud kukeseeni. Suuremad eksemplarid praadis ta võis ära ning pistis samuti purki - talvel hea külmkapist võtta. Aga need marineeritud seened on niiii head! Kuna kõik purgid täis ei saanud, jäi üks poolik maitsmiseks üle. Ja ma olen selle tervenisti pintslisse pistnud! Marinaadis oli küll ilmselt suhkur sees, aga pahasti ma end selle pärast küll ei tunne. Olen neid mõnusaid krõmpsuvaid tegelasi lisanud täna nii tatrapudrule kodujuustuga kui ka juustusele kaerasepikule, mis olid vastavalt minu lõuna-ja õhtusöök. Hommikuks - surprise surprise - oli puder banaani ja piimaga.
Varasematest katsetustest üllatas mind brownie kook. Olin seda valmistades üpris skeptiline, olles kuulnud nii õnnestumistest kui ka ebaõnnestumistest. Tegin mõningad asendused, mustikate asemel pistsin koogi sisse mustad sõstrad ja peab tõdema, et need sobisid sinna imehästi! Tegin 2 kogust 24-cm läbimõõduga koogivormi ning oli päris tore pool kooki endale ühe toidukorra ajal sisse kühveldada :) 

  

Täna ostlemas käies avastasin Konsumi lettidelt allahinnatud broileri filee ning sea-delikatesshakkliha, millest mõlemast 2 toodet korvi rändas. Homme plaanin hakkliha kasutada täidetud suvikõrvitsates, ülejäänu leidis tee sügavkülma. Üldse peab praegu igale poole suvikõrvitsat sisse toppima, sest meil on täielik suvikõrvitsa-uputus! Hea, et suvikõrvits vabavara on.

Hakka veel asju üles loetlema - ikka läheb järg käest! Trenniga pidin tegelikult välja jõudma selleni, et esmaspäevase treeningu tegin ära, aga teisipäeval, enne tööle minekut. Kolmapäeval valutasin oma tuharalihaseid, seega lükkasin kolmapäevase trenni neljapäevale - tänasele. Trenniriideid selga ajades ei suutnud ma "ei" öelda Timmi anuvatele koerasilmadele ning nõustusin temaga tiirule minema. Pärast seda tegin oma kava ka ära, aga taaskord vaid poole sellest. Siiski usun, et eelnev jooks asendas tegemata jäänud kätekõverdusi ja muid enese piinamisega seotud tegevusi.

Viiendaks, juuli algusest peale polnud mul ühtegi perioodi, kus ma tööl käies poleks isudele alla andnud. Töögraafik on 2 tööl, 2 vaba, ning isegi kui esimesel päeval suutsin ahvatlustele "ei" öelda, siis teisel päeval läks asi tavaliselt vägagi lepase reega käest ära. Kõik mu lemmikud on kohe nina all - moorapead, Alexandri koogid, šotsnikud... oehh. See töökoht on oma pakutava suhtes minu isiklik põrgu. Aga sel nädalal, teisipäev-kolmapäev, ei söönud ma ühtegi koogipurukest või kommitükikest! Klient, kes mulle midagi pea igal külastusel välja teeb, sai selles mõttes tünga, et kõik tema väljatehtu rändas letti tagasi. 2 jäätist ja 1 kohuke. Hüpitasin küll neid peale kliendi lahkumist peos, kuid viisin siis need ruttu tagasi oma kohale - roheline august peab saama reaalsuseks!