Uurisin mõned päevad tagasi oma varasemaid blogipostitusi ja avastasin kohkumusega, et mu viimasest sissekandest on möödas juba pea poolteist kuud! No kuidas nii saab?! Muidugi pidin veel mitu päeva hoogu võtma, et end mugavalt arvuti ees sisse seada ja klõbistama hakata. Kirjutada on nii paljust, seega, varuge lugemiseks aega!

Alustame maist. Mu varasematest postitustest võib leida hirmu ja paanikat eeloleva matemaatika eksami ees. Ma polnud mai alguses matemaatikaga üldse "sina" peal, valemid tundusid kurjategijatena, lahendamatud ülesanded poltergeistidena, kes mind ööl ja päeval ikka ja jälle halva tujuga kostitasid. Aga nüüd võin selja sirgu ajada ja uhkelt öelda, et ma sain hakkama! Tundsin end eksamit tehes palju targemana kui eelmisel aastal, seosed tekkisid palju kiiremini kui oleksin arvanud end võimelise olevat. Muidugi oli ka puremist vajavaid "pähkleid", paar ülesannet jäi ka lahendita, kuid kokkuvõttes tundsin end tööd ära viies päris kindlalt. Tulemusi peab siiski veel terve nädala ootama! Just see praadimine ongi kõige hullem - kuu aega närvilist küünte närimist ja hammaste krigistamist. Muidugi, kaotada pole mul midagi, on ainult võita, kuid kui peaks tulema jälle alla 50-punktine tulemus, olen ikka väga nördinud! Loomulikult oli mul eksamil kaasas väike "ajuturgutus" proteiinibatoonide ja mandlite näol.

Suurema osa kevadest olen olnud praktikate lainel. Käesolevaga on mul läbitud nii "terve lapse" kui ka "terve eaka" praktika. Terve lapse praktikat sooritasin elukohale lähimas lasteaias. Ausaltöeldes ei saa ma sellest praktikast kuigi hästi aru. Me pidime mõistma, mis on tervishoiutöötaja roll lasteaias, kuid praktikakohta valides polnud nõudeks valida lasteaed, kus tervishoiutöötaja leiba teenib. Selles asutuses, kus mina viibisin, polnud tervishoiutöötajast varjugi. Samas oli mul seal tore, sest tuttavad õpetajad olid ees ning lapsed olid ka väga vahvad! :)
Praktika nimetus "terve eakas" tekitab minus palju küsimärke, sest kui peame valima praktikabaasiks hooldekodu või muu sellise asutuse, on tõenäosus leida tervet eakat sama suur, kui Eestis maavärinat tunda saaks. Vähemalt mulle küll ükski silma ei jäänud. Tänapäeval elades on paratamatus, et inimese tervist hakkavad laastama erinevad keskonnast tingitud haigused, mis närivad nii seest kui ka väljastpoolt. Mina olin praktikal asutuses, kus polnud hoolealusteks ainult eakad - olid ka nooremad, üks isegi minuealine. Just nende olukorraga silmitsi seistes tundsin sisimas suurimat kurbust. Üle 80-aastaseid hooldades ma nii ei tundnud - nende elu on juba elatud, nad on näinud ja teinud ning on nüüd valmis asuma viimsele teekonnale. Kuid olles 50-aastane või veelgi hullem, alles 19, oleks terve elu pidanud veel ees olema. Haigusele pole oluline täpsus, õnnetusele asukoht - need lihtsalt tulevad. Üks rumal otsus võib lõpetada elulõnga, mis oleks pidanud olema veel pikk ja kirevates värvitoonides. Samas ei tundnud ma end praktikabaasis halvasti - kollektiiv oli väga toetav, hoolealused toredad ja ma sain palju kogeda, mis edasises elus võib kasuks tulla.
Hetkel on mul käimas praktika "terve naine", mille baasiks on naiste nõuandla. Meeliülendav oli esmakordselt puudutada raseda suurt kõhtu ja tunda kedagi seal sees liigutamas, veelgi südantliigutavam kuulata veel sündimata lapse südamelööke. See pani mind mõtlema enda tuleviku üle, kus ma kindlasti tahan lapsi näha. 

FitLapi järgimine läheb mul ladusalt. Peab ütlema, et päris eeskujulik ma pole, ikka satub mõnda nädalavahetusse tähtpäev või mõni muu käimine. Juba mitu nädalavahetust järjest oleme terve perega laupäeva kodust ära, küll sünnipäevadel, küll soolaleival või mõnel laadal ning seal on kava järgimine peaaegu võimatu. Uhke võin ma olla äsjamöödunud nädalavahetuse üle. Käisime Tartus šopingutiirul ning ma otsustasin järgi proovida Maksiköögi kliipaneeringus kanafilee, millele valisin kõrvale karbitäie kapsa-kurgisalatit. Kiidusõnad kokale! Väga maitsev ja toitev! Eriti lahe oli see, et vanemad valisid kõhutäitjaks pitsa, mis levitas autos sellist lõhna, et mul koguaeg neelud käisid. Ja otseloomulikult olin mina see, kes pidi karpe maiuspaladega oma süles hoidma. Oi, kuidas ma vesistasin! Aga sain endast võitu ja ei puutunudki seda mõnusat juustust nõretavat itaallast...Kuna päev venis pikaks, tuli mul ka teine toidukord käigupealt ära süüa. Seekord leidsid tee minu kõhtu karjala pirukas ja murakamoosiga kodujuust. Tõestus sellest, et ka kodust eemal viibides on võimalik kava järgi toituda :)

 

Oleme emaga smuutide lainel. Juba mitu nädalat vuristan õhtuks endale ja talle smuuti valmis. Kui kuuskedel olid küljes väikesed kuusevõrsetitad, viskasin blenderisse neid. Kui kasvuhoones vohas spinat, sai seda kõige muu sekka lisatud. Ka noored nõgesed leidsid tee muude koostisosade juurde. Isa sünnipäeval tuli kohale suur hulk inimesi ja kuna nad tulid ootamatult, leidsin ma paraja aja neid nõgesesmuutiga üllatada. Kõik kiitsid, kuigi ütlesid: "Silmad kinni juues on väga hea!" Nimelt ei näinud smuuti just kõige isuäratavam välja...Praegu aga kuulub minu igaõhtuse smuuti sisse kindlasti maitsestamata jogurt, banaan ja rabarber ning kui retsept nõuab, läheb Ricotta kohupiimapasta ning muid puuvilju või marju. Viimased on kahjuks sügavkülmas otsa lõppenud ning kuna alles sel kevadel said maasikataimed oma juured mulda ajada, siis sealt ka erilist saaki oodata pole. 

  

Selle pooleteise kuu jooksul on minu toidulaualt käinud läbi üsna mitu uut retsepti. Olen nõuks võtnud võimalikult palju katsetada, et süües ikka isu kasvaks! Piltidelt leiate kana-mangokastme riisiga, kartulipõhjal spinatipiruka (millele unustasin juustu peale panna), kamavahu maasikatega, riisipudingu maasikatega, vaesed rüütlid kohupiimaga, kaerakliipudru kohupiima ja banaaniga, saib majoneesi-juustu-küüslaugukattega, proteiinipannkoogid banaani ja Walder Farmsi siirupiga.

       

Trenni pole ma unustanud! Iga päev käin oma krantsmaatslase Timmiga 5-kilomeetrisel ringil ja aina enam võib mind leida jooksmas. Põhjus on lihtne - see võtab vähem aega! Ja tegelikult on jooksmine mulle lausa meeldima hakanud, eriti seetõttu, et ma suudan tänu sellele palju rohkem. Tunnen, et vahemaad väsitavad mind palju vähem, ükskõik kas joostes, rattaga sõites või kõndides. Võhma on kõvasti juurde tulnud. 
Kahjuks pole endiselt kodus treenimisega sõbraks saanud. Praktika tõttu polnud mul võimalik kodukohas trennis käia, kuid hooaja viimasesse trenni jõudsin küll. Ja seal sain masendava avastuse osaliseks. Kuigi ma kõike suutsin ja jõudsin ilma suurema vaevata kaasa teha, kõndisin järgmised päevad ringi nagu puujalg. Mina, kes ma muidu mitu korda nädalas BodyPumpis käisin ja raskustega kükke lausa sõbralikult tervitasin, valutasin nüüd oma reie-ja tuharalihaseid. Muidugi, see on märk, et asi mõjus, kuid mulle tähendas see veel midagi - lihased on allakäiguteel. Tol hetkel otsustasin, et nii see jätkuda ei saa! Seega sorisin veidi Internetis ja tuttavate blogides, kuni avastasin Kayla Itsinesi kava. Mulle on vaja täpseid, selgeid juhiseid ja tundub, et sealt ma neid ka saan. Tore on asja juures veel see, et mõni aeg tagasi õde mainis, et võiks lihastele trenni teha ja see Itsinesi kava tundub väga tõhus olevat. Jagasin kava ka temaga ja nüüd ilmselt hakkame mõlemad jõujõmmudeks :D Täna õhtul, peale oma "timmitiiru", võtan esimese kava ette.

Ahjaa, muidugi, KAAL! Täna hommikul kaalule astudes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Ma pole sellist numbrit oma praeguse pikkuse juures (168cm) kunagi näinud. 74,5kg!!! Veel aprilli alguses kaalusin 82,1kg. Uskumatu! Endiselt pole küll sentimeetrid kahanemise märke näidanud, kuid enesetunne on super ja riided istuvad mõõtudest hoolimata kuidagi lohvakamalt seljas. Ja kilode kadumine on minu arvates suurimaks motivaatoriks. No ei haara ikka selle šokolaadi järgi, kui tead, et see tähendab järgmisel hommikul suuremat kaalunumbrit :)

Järgmisel korral on lootust näha ka enne-pärast pilte. Tänaseks aitab. 

Olge tublid ja mina olen ka! :)