Edasi

Hajameelsus on mu teine nimi. See on täiesti kohutav, kuivõrd pulki täis mu pea olla võib! Eriti lööb see välja hommikuti või siis, kui mul on kiire. Mõned tõestisündinud näited: Siim tuleb õhtul töölt koju, vannitoas ja WCs on tuli põlenud kella 9st saati; Siim tuleb õhtul töölt koju, köögis on pliidi juures kahtlaselt kuum - Triin on hommikul putru keetnud ja jätnud pliidi tööle; Siim tuleb koju lõunat sööma, vannitoas kraanist niriseb vett. Ta juba ütles, et peab välisukse peale panema mingi sildi või memo, et mulle meelde tuletada, kas kõik on ikka välja lülitatud või kustu pandud või kinni keeratud. Ma ei imesta, kui ta seda ka teeb. Unustada ta neid juhtumeid mul igatahes ei lase.

Nüüd polegi mitu päeva blogida saanud, sest tegemist oli palju-palju. Sõitsimegi kolmekesi neljapäeva õhtul maale. Ilm oli tapvalt palav, kui Tallinnast liikuma hakkasime, pool korteritäit musta pesu kaasas. See on see jama, kui pesumasinat pole! Maal sain kohe Kaisale meite valdusi näidata, alates ema hooldatud lillepeenardest ja aiasaadusi täis põllust ja puudest-põõsastest lõpetades metsatukas rippuva kiige ja kohiseva jõega. Koduloomad said ka üle vaadatud: kanad, mesilinnud, koer ja kass. Timm, kes muidu iga võõra peale hirmsat moodi klähvima pistab, ei teinud Kaisa peale piuksugi - läks hoopis öösel kaissu magama. Isegi Ronja ei vaevunud end ära peitma. Ühesõnaga, Kaisa võeti kohe omaks.

Maal olles näivad tunnid minutitena, möödudes nii kiiresti, et vahepeal ei jõua korralikult aevastadagi. Neljapäeval seadsime end sisse, reedel möödus minu päev peamiselt köögis - katsetasin esimest korda elus magusat kringlit. Välimus sarnanes kõigele muule kui kringlile, aga maitse oli ülim! Aitäh, Kristiina, retsepti eest! Kokku tuli seda väääga suur pannitäis ja ma tõesti kartsin, et osa tuleb kanadele piduroaks loovutada. Tühi hirm. Kringlist oli järgmiseks hommikuks järel ainult paljas mälestus ja iirisest kleepuv taldrik. Võtsin linna õunad kaasa ja plaanin sedasama teha pisut väiksema koguse allkorruse köögis. Ma söödan nad veel paksuks. 

Igal juhul, peale kringlitegu lõime end veidike rohkem lille ja põrutasime Lõhaverre, kus etendus teatritükk "Lembitu - Kuningas ilma kuningriigita". Kui alguses ei tekitanud see minus erilisi muljeid ega tundeid ning kohati leidsin end soovimas, et saaks juba taas autosse istuda ja kodu poole punuma pista, muutis vaheaja järgne osa kõik. Ma olin vaimustuses! Olen alati olnud huvitatud ajaloost ja sellest, milline oli elu siin Eestimaal sadu aastaid tagasi. "Lembitus" olid põimitud omavahel nii tänapäev kui minevik, veidike ka tulevikku, mis pani nii naerma, mõtlema, kui tõi ka pisara silma. Tõsiselt hea tükk! Aplodeerin veel tagantjärgi, aplausi ajal etenduse lõpus olin üks esimesi, kes pingilt püsti kargas, peamiselt et näitlejatele austust avaldada, kuid ausaltöelde õhkus tagumikust pikalt istumise tõttu juba ammu protestilaineid.

Laupäeva hommikul lõime kered täis ja pistsime koos isa, Siimu ja Kaisaga metsa seenejahile. Kohale jõudes pani metsaveerel seisev valge audi meid kulmu kortsutama - halb enne. Selles metsas pole veel kellegagi kokku sattunud, seega võttis mõte juba korjatud seentest meele haledaks. Egas midagi, võtsime oma ämbrid kaasa ja marssisime tihnikusse. Peagi nägime ka inimest, kelle pang oli ääreni kuldkollaseid kukeseeni täis - väga halb enne. Käisime ühe peamise seenekoha läbi - tühjus! Meie seened olid võõra inimese ämbris.. Siiski ei kaotanud me lootust ning suundusime sügavamale metsa. Meie vaprus sai tasutud! Mida kaugemale metsa, seda suuremad seeneväljad meid ees ootasid. Metsast välja pidime kõndima juba nina püsti, et mitte maha vaadata - ämbritel olid kuhjad peal ja seened poleks lihtsalt enam ära mahtunud. Milline õnn! Selleks ajaks oli väljas juba korralik leitsak, kuid suurem töö ootas veel ees - päevaks oli planeeritud meevõtt. Isa lõi kohe koju jõudes oma mesinikuskafandri selga (tegelikult seda vist nii ei nimetata, aga seda teeme) ja sööstis taru kallale, Siim ühines temaga veidi aja pärast. Et mesilased läbi kostüümi naha ligi ei pääseks, peab ka selle all olema pikemat sorti riietus. Laupäeval tahtis palavus ära tappa ning Siim ja isa pidid olema vammuse ja pikkade pükstega, kummikud jalas ja kindad käes, tarude kallal, sirava päikese käes. Kui nad ühest tarust kärjed kätte said ja tuppa tulid, olid nad mõlemad vist liitri jagu vett välja higistanud. See oli päris jube. Sai otsustatud, et rohkem tarude kallale sel päeval ei kiputa - ära ka ei tasu end tappa. Hiljem läks juba vurritamiseks - väga magus töö. Mina, Kaisa ja Siim kaanetasime kärgi lahti, isa vurritas. Sellest tarust saime korralikud 30kg mett, lisaks veel järgmisel päeval kahest tartust tulnud saak. Me oleme praegu tõesti rikkad. Mesilindudele jäi loomulikult meekärgi alles ka - me pole ometi orjapidajad, kes kogu tehtud töö käest võtavad, ise midagi vastu andmata. Isale meeldib mõelda meevõtust kui "üüri eest tasumisest" - mesilased elavad tema ehitatud tarudes, siis tuleb ka üüri maksta. Samas ta poputab neid ja tunneb nende pärast suuremat muret kui meie pärast, seega ei tasu mesilindudele kaasa tunda, et me nende suure töö ja vaeva purki pistame.

Kuna mina pidin taasiseseisvumispäeval tööl olema, sõitsime juba laupäeva õhtul tagasi päälinna. Kui Kaisa tuli meile vaid ühe kotiga, lahkus ta kolmega - meil endilgi läks samamoodi. Kotid said täis pandud aiasaadusi: kartuleid, porgandeid, sibulat, küüslauku, suvikõrvitsat, õunu, põldmarju, viinamarju, piparmünti, tomatit ja kurki. Kaasa saime ka värsket mett ja kodukootud kanamune, mis on meie selleaastane õnnistus. Tõsiselt kahju oli linna tagasi tulla, aga mis parata - kohustused ootasid. Peale tööpäeva kassas otsustasime Siimuga minna väikesele tiirule. Lõime Google Mapsi sisse Suurupi matkaraja ning sõitsime selle järgi otse pärapõrgusse (tegelikult kellegi aia taha), mistõttu keerasime otsa ringi ja läksime hoopis Vääna-Jõesuu randa. Oi, kui ilus oli taevas! Nägin inimesi ujumas, mistõttu koorisin jalad paljaks ja valmistusin vette kui vanni kõndima. Ossa raisk, kui külm vesi oli! Jalad olid pärast kergelt sinakat tooni, kuid nüüd saan ka mina ristikese mereskäimisele ära teha, missest et ainult jalgupidi. Piinlikusega pean tunnistama, et sel aastal polegi ma kuskile ujuma jõudnud - ainult jões end paar korda karastanud, kuid põlvesügavuses vees solberdamist ei saa küll ujumiseks nimetada. Sellegipoolest oli väga ilus õhtu.

Toitumises olen linna jõudmisest saati väga tubli olnud - mitte ühtegi kavavälist ampsu! Sellist nalja pole juba ammu juhtunud. Asi vist hakkab tõesti ülesmäge minema. Enesetunne on ka palju parem, tahaks koguaeg sebida ja rahmeldada. Siim saab samuti kava järgimisega kenasti hakkama ning tema valmistatud toidud viivad keele alla! Pühapäeval vaaritas just tema köögis, tehes valmis kukeseenekastme retsepti "kahe juustu pasta" järgi. Jätsin talle ka ostunimekirja, mille järgi ta nädala toidukraami varus. Enne tööle minekut keetsin mina lõunaks kaasa 4 muna ning kaalusin kodust kasvuhoonest korjatud viinamarjad - väga hea näide sellest, kuivõrd lihtne on FitLapi järgimine. Kui tahta, siis ka saab. Eile hommikul keerasin enne tööle minekut kokku bataadi-hakklihapada. Polnud bataati varem kasutanud, kuid tulevikus kasutan kindlasti rohkem - väga mõnus ja maitsev köögivili. Hommikuti olen endiselt putrude lainel. Mulle ei istu eriti munatoidud esimese roana - kuidagi teeb olemise raskeks. Sel nädalal on peamiselt menüüs magus kaerakliipuder ja odrahelbepuder kookospiimaga, kus mulle meeldib odrahelbed asendada täistera kaerahelvestega. Proteiinipudingu olen kõik nahka pistnud, kuid leidsin kapist veel Hera80 šokolaadimaitselist valgupulbrit, mille pudru sisse segasin. Peale põldmarju, banaani ja hakitud pähkleid - voila! Hilisõhtuks meeldib mulle teha kas smuutit või süüa erinevaid kombinatsioone juustust, pähklitest ja puuviljadest. Alltoodud näites on sinihallitusjuust arbuusi ja viinamarjadega.

Treeningutega seoses on mul häid uudiseid - hakkan septembrist taas MyFitnessis käima! Hakkan iga päevaga rohkem aru saama, kui tähtsad on tänapäeva maailmas tutvused. Saan kasutama hakata MyFitness+ täispaketti, mis tähendab seda, et mul on võimalus minna kõigi oma pagarigrupi treenerite trennidesse. Aitäh, Kristiina! 

Kuna Harku järvel pole näha ühtegi veevirvendust, pole väljas ilmselt tuulepoegagi, seega kavatsen arvatavasti ühele suuremale uisuringile minna. Hoidke mulle pöialt, et ma elusalt tagasi jõuaksin. 

Teie Triin