Viies nädal läbi. Eelmisel nädalal algas lastelastel koolivaheaeg - ja muidugi, kus neil kõige parem olla on,  ikka vanavanemate juures maal. Meiegi valmistasime oma külemtuskapi külaliste vastuvõtuks ette. Ostsime siis juba reedel linnast kotid paremat kraami täis ja asetasime külmetuse riiulitele vastavalt toidutarbijate vajadustele. Ülemistele riiulitele panime kohupiima, kodujuustu, maitsestamata jogurti ja veel sellised toiduained, mis meie nädalase - fitlapi menüüd toetaks. Alumistele riiulitele, laste silmadekõrguselt allapoole aga , singid, vorstid, kohukesed, maitsvad juustud ja mis muidugi, viinerid e vinkud nagu meie lapsed neid kutsuvad, et nendest õhtul, enne magamaminekut veel viimast võtta. Alul ma ei saanud aru, miks selline paigutus, kuna vanasti olid meil toidukaubad ikka suvalistel riiulitele paigutatud nii, et igaüks, kes ukse avas sai sealt kohe kätte selle, mis talle meeldis. Pikapeale sai aga mulle selgeks, et paigutus oli minu tarvis. Kui kaup silmade alt ära, ei teki ka kihu neid himustada. Nii me siis olime. Lastele see, mis neile meeldis, mulle see, mida pidin retseptikogumikust otsima. kaua sa aga niimoodi piinled. Ühel hommikul, kui lastele soojad, lambasooles Saaremaa  naturaalsed viinerid, lauale tõsteti, helises õnneks minu telefon ja armas abikaasa läks sellele vastama. Ei olnud ma kuidagi kurb selle üle, kuigi tavaliselt vastan mina telefonile ise, vaid tegutsesin intuitiivselt. Kiiresti lõin kahvli kolme viineri sisse, tõstsin oma taldriku peale ja katsin paksu kohupiima korraga, nagu fitlap mulle hommikuks koos värskekurgiga ette nägi. Kui lapsuksed lauda tulid,hakkasime sööma. Püüdsin kiivalt varjata oma saladust ja laste küsimuse peale, miks isavana vaid kohupiima sööb, kui külmikus vinkusid rohkem kui  jalgpalli koondise tarvis, said nad memme käest vastuse, et ma pidavat end rannahooajaks vormi ajama. Püüdsin niis varjatult kui võimalik haarata kohupiima koos viineriga nii, et keegi seda ei märkaks, kuid oh häda. ühel hetkel paistis roosa kena vorstijunnike valge kohupiima seest välja ja rohkem mul varjata ei õnnestunud midagi.Väikesed põrgulised paljastasid mu saladuse ja järgmisel hetkel olid vinkud minu taldriku pealt kadunud. Naine lubas edaspidi kõik mu toiduportsud ise taldrikule panna, et mul mingit uut riugast mõttes ei oleks. Vinkudest õnnestus mul siiski suu pühtaks pühkida. Muidu sujus meil lapsukestega kõik hästi, nädalaga õnnestus mul jälle  natuke  alla võtta. Mitte just kilo aga 1000  grammi umbes ja ma olen igati rahul oma saavutusega, kuna mingit aktiivset tegevust polnud peale söögitegemise. Kuna abikaasa on samuti sunnitud jälgima fitlapi minu kõrvalt, siis tema kaalulangetus nii nobeldalt ei lähe, sest märkasin, kui ta nina oli ükskord vahukoorega koos, see oli vastlapäeva aegu  ja nii mõnigi kord on keelatud kaneelirull leidnud oma kindla  tee tema seedekulglasse. Mina aga ei kurda. Naine ei tohigi olle kui piitsavars ja arvestades meie ealist vanust oleme mõlemad parimas vormis. minu oma aga paraneb iga nädalaga. Mis järgmisel nädalal aga juhtub, annan Teile teada 7 päeva pärast