Tere jälle head lugejad.

Arvate et vanainimesel pole midagi muud teha, kui blogida, siis arvasite õieti, mulle isegi natuke nagu meeldib, mitte just edevuse pärast, aga , et siis saab kirja panna oma tunded ja mõtted, kuidas päeval see fitlap  mu ajusid komposteeris.

Hommik algas nagu hommik ikka, kuid millegipärast, kui voodis lakke vaatasin, tuli mulle meelde kunagi  telekas jooksnud selline film, nagu " Äraaetud hobused lastakse  ju maha" Ma ei tea miks, kuid kui püüdsin voodist üles tõusta, tundsin, et olen hoopis ise see äraaetud hobune, sest minu mõlema jala rätsepalihased olid eilsest treeningkavast nii valused, et vaevu sain kempsu komberdatud. Seal istudes mõistsin, miks invaliiditualetis tugevad käepidemed on, sest just seal tundsin, kui väga vajan neid ise. Söögikorrad möödusid nagu ikka. Ma arvan, et pole mõtet ette lugeda, millist retsepti ma kasutasin või mida millega asendasin -  pealegi keda see huvitab ja jäägu midagi ikka saladuseks kah. Kuid seda võin ausalt öelda, et patustanud toiduvaheaegadel pole , kuigi kommivaagnast käin möödas kui marutõves koer, kelle suunurgast ila tilgub.  Ma tean, komme võtta ei tohi, sest need on  loetud ja kohalik munitsipaalpolitsei kontrollib aegajal nende arvulist vastavust tegelikkusele. Kuna lapselapsi hetkel külas pole, siis ei saa ma ka nende kaela oma pattu ajada. Homme aga nad kõik ,neli, tulevad - ei tea kas pean  ikka vastu. Teadagi, mul ju see suur pidupäev , võite mulle kõik õnne soovida, sest 65  saan kätte. Terve päev valmistasin ette homset toidumenüüd. Mitte endale ja naisele, vaid ikka külalistele. Päris kurb oli mõelda, kui laual saab ilutsema suur vaagen punases veinis , kaua, madalal tulel, rikkalike aedviljadeg hautatud veisepõsed ja krõbenahaga küpsetatud lõhefilee. Endal aga on kausike kikeherneid ja  tükike broileri kintsuliha. Päris naljakas võib külalistel vaadata, kuidas sünnipäevalaps Fitlapiga tegeleb. Muuseas need retseptid sain saadet " Minu köök on parim" jälgides, kus Pete ja Manu näppe lakkuses 10 punkti kodukokkadele annavad . Olen need  road juba katsetanud  ka oma lastelaste peal ja nad kõik on andnud mulle  hindeks maksimumi. Nii, et homme ei saa ka see menüü kuidagi alt vedada. Ettevalmistused tehtud ka magustoidu osas. Kahjuks meie menüü seda ette ei näe, suhkrusiirupis keedetud pirnõunad  sidrunijäätise ja veel millegiga, mida ma veel ei tea, kuid pean öö jooksul välja mõtlema .

Õhtul ootas mind aga saun - mitte naise käest, vaid ikka korralik, kõrgete temeratuuridega. Tundsin kuidas mu mõlemal jala rätsepad lõtvusid peale kadaka ja kaseviha hoope ning uskuge või mitte aga kui saunast välja tulin, olin jälle seesama isavana, kes oleks valmis alustama uut treeninguga. Minu õnneks aga  selgus, et täna ja homme ongi puhkepäev ettenähtud ja mitte ainul mulle, vaid ka treenerile, kes mind eile higile, võhmale ja lõõtsutama ajas. Kõik oleks lõppenud ideaalselt, kui ainult õlle asemel mulle poleks karahvini külma veega ulatuatud. Näis , kaua ma sellisele elule vastu panen.-  nagu vanasõna vist ütles, et julge hundi rind on karvane. Mis siis, et mina mingi hunt pole ja karvu ammugi selles vanuses enam rinna peal . Enesetunne aga hakkab  juba  huvitavaks muutuma. Toiduportsud polegi  enam nii suured nagu algul tundusid  ja kui see söödud, siis aju annaks nagu mõista, et võiks ju veel lisagi võtta kui oleks, aga ei ole, sest naine on ülejäägid kinni pistnud. Mis siis ikka, ilusat ja rahulikku und teile