Mu eelmine postitus oli lihtsalt hirmus kirumine oma pere toitumisharjumuste kallal. Tegelikult ma ju saan aru kui raske on halbu harjumusi muuta. Omast käestki võin öelda kui suurt pingutust see nõuab. Ja miks minagi siin programmis abi otsin, kui mul see asi nii lihtsalt tuleks. Kui olen madalas perioodis pole endalgi energiat ega tahtmist tubli olla. Päevadega tuleb kohutav magusaisu, mida lihtsalt tuleb rahuldada tahvli šokolaadi ja terve küpsisepakiga.

Lihtsalt siis kui endal on parem ja aktiivsem periood, siis tahaks et kõik hakkaksid järsku tubliks, aga seda ei saa nõuda. Arvestama peab teiste tunnete ja tervisega. Mis teha kui jalad valutavad ja trenni tegemine on võimatu. Või kui vanus on juba kõrge ja tööstress on nii suur et lihtsalt ei jaksa kogu aeg vaaritada ja kõike jälgida. Või kui menopaus võtab võimust ja hormoonid täitsa segaseks ajavad, et ei tea kuidas päevaga ühele poole saada. Midagi pole teha. Sellised asjad kahjuks mu vanemaid mõjutavad ja selle peale pole ju mõtet ärrituda. Mida ma sellega saavutaksin. Läheksin vaid ise närvi ja tahaksin närvide rahustamiseks äkki ühe šokolaadi süüa. Ma saan aga harida neid igasugu asjadega ning näidata kui kasulik oleks neile see, et nad kasvõi pisikesi asju oma elus muudaksid. Ja kui nad hakkavad nägema selle kasu oma elus, siis võib olla suudaksid ka tervist parandada. See on minu lootus ja ma olen kindel, et nad tahaksid ka elada veel paarkümmend täisväärtuslikku aastat.

Küll on hea, et ma seda kõike siin blogis endast välja kirjutan. Minu jaoks on see kirjutamine kui teraapia ja siis ma suudan edaspidi rahulikum olla. Kuigi ma natuke nagu loodan, et minu blogisid keegi eriti ei loe. Ma tegelikult ise ka hea meelega loen vahel teiste blogisid ja huvitav on jälgida teiste elu. Noh pole viga. Peaasi et selle kirumise vahel ka midagi positiivset leian. Näiteks oli hea avastus odrajahu puder. Minu jaoks oli üllatav, et jahust saab putru teha. Olin arvamusel, et jahust tehakse kooke ja leibasid. Küll oli aga maitsev. Soovitan soojalt.