Alustan siis jälle...uuesti...otsast. Tänapäeva kiire maailm on kasvatanud yles liiga palju kärsituid inimesi vist, sest kui asjad ei juhtu yleöö on paljud arvamusel, et need ei juhtugi. Sama oli ka minuga kuni eilseni, kuniks taipasin, et selleks et end hästi tunda peab ennast distsiplineerima ning kannatlik olema. See on aga raske kui on liiga palju nn piiratud vaba aega ja kylmkapp ahvatlusi t2is, eriti kui teine pool kodus on. Kuid ei, nyyd on sellel l6pp ning ju see on siis minu elu õppetund. 

Esimese päeva kohta on mul ypris hästi läinud, toidud on maitsvad, kuid lõuna- ja õhtusöögi vahele jäi liiga palju tunde kahjuks...tulid kylalised ning jalutasime lapsega ringi...natuke sai end korraga vist liiga täissöödud....kuid no õnneks vabavara arvelt, mitte magusa koogi ja kringli. Kuigi no minusugune peaks igasugust liigset söömist vältima olgu selleks siis vabavara või patune burger:).

Tegelikult ongi ju kõik mõtlemises kinni. Suudaks vaid end saledaks mõelda, oleks ju palju lihtsam. Kuid nyydsest pyyan põhirõhu panna toitumisele ning trenni teen siis kui vaba aega leian. Viimati ju koormasin oma lampjalad jooksmisega vist liiga yle, nii et enam ma joosta ei julge ka. Lõpuks ei suutnud hommikul voodist tõustes kõndida ka...see oli hirmutav ja jube. Tagant järgi oleme ju ikla targad. Kuigi no mitte ykski spordiala ei anna ilmselt sellist powerit kui jooksmine....ujuda ma kahjuks ei oska:(. Kõndimine on muidugi ka tore, kuid see on veidi igav ja yksluine minu jaoks. Ilmselt jäängi sinna koduste trennide ja rattasõidu vahepeale.

Äkki siiski juhtub aasta lõpuks ime ning suudan uue aasta vastu võtta juba nt 18 kg kergemana:)....vot see oleks juba midagi....mitte äkki vaid JUHTUBKI.....ma loodan et suudan pysida motiveerituna ning mitte alla anda.

Igapäevaselt ma vist kirjutada ei jõua, kuid no yritan ree peal pysida ning end mitte lolliks mõelda. Minu viimatine suur viga oligi vist selles, et tahtsin kogu aeg midagi uut ja lõpuks vaaritasin liiga kaua. Seekord pyyan lihtsuse võludega leppida:).