Tere!

Hurraa, täna sõidan maale. Super ju, eile helistasid vennalapsed, et kas ma ei tahaks nendega maale kaasa tulla. Hommikul eilseks tehtud FitLapi ühepajatoit karpi ja minek.

 Maal käia mulle väga meeldib aga nagu ma ikka tavatsen öelda, et kasvõi hommikuni aga ööseks ei jää. Kodu on ikka kõige parem koht, kus olla.

Nagu eile sai lubatud, pidin täna hoopis kirjutama enda linnastumisest, s.t. et  miks siis ikkagi sai minust linnainimene. Ega sellele nii ühest vastust ju polegi. Sama küsimuse esitame ju praegugi, et miks need noored sinna välismaale kipuvad. Eks kehtib siin ju vana ütlus, et kala otsib ikka sügavamat ja inimene paremat. Või et kõik uus on äraproovitud vana. Paljus on ka mängus juhused ja võimalused.

Aga nüüd jutt siis nendest aegadest, kui ma veel noor ja sale tüdruk olin. Miis siis, et see oli ammu, ilus ikka meenutada. Aga samas olen ikka pisut uhke ka, et lõpuks olen jõudnud oma kehakaaluga peaaegu samasse punkti tagasi, kus kunagi olin. No mitte päris, aga ega ma nüüd ikka päris krimpsus vanainimene ka taha olla, aeg ja aastad on ju teinud oma töö. Nagu ütleb üks mu sugulane, et vaata vahel passi ka, ära liialt torma.

Aga siis et linnainimeseks hakkamisest. Põhikoolis sai käidud kodu lähedal ja lausa nii lähedal, et koolimaja üle tee. Minule see probleemiks polnud, küll aga vendadele, kes vahel ikka ulakust ka tahtsid teha. No ikka jama küll, kui kodus vanematel tehtud tembud enne teada, kui sa koolist koju jõuad.

Põhikool lõpetatud, edasi keskkooli kodust mõniteist kilomeetrit kaugemale. Seal oli küll olemas ka nn. kooli internaat, kus oleks saanud ööbida, aga minusugusele memmekale see ei istunud. Ikka igal hommikul bussiga kooli ja õhtul tagasi koju. Kui keskkool lõpetatud, siis tuli otsus teha, mis edasi.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, oli kodukohas tegemist kalurikolhoosiga ja ega üks noor tüdruk ju kaluriks ei hakka. Ei ole karjanaise amet ka tüdruku jaoks, kes pelgab lehmagi. Panite tähele jah, maatüdruk ju, muidugi kui vaja siis tuli ka loomadega hakkama saada, aga no polnud n.ö. minu kutsumus. Ei olnud minust ka põllul hobustega kündjat. Ja mis muud varianti nii väga külas valida on. Seega pilgud linna poole, kus palju rohkem valikuvõimalusi. Pealegi nagu praegu kombeks öelda, oli tol ajal noortel trend minna linna parema elu peale. Nii minagi, kompsud kokku ja Tartusse. Sealt sai leitud elukoht ja töökoht. Paari aasta pärast sai see küll väja vahetatud ja eelkõige just sellepärast, et vahetustega töö ei sobinud.

Siis sai peregi loodud ja lõpuks oma elu teisest töökohast, kus sai põhiliselt noorte inimeste hulgas töötatud, ma ka paar aastat tagasi pensionile läksin. Kuigi mulle meeldib vahel ka omaette olla, siiski vajan inimeste seltsi, seega olen oma hingelt linnainimene. Tunnen, et olen õiges kohas ja maale tagasi ei kipu, isegi vanaduspõlves mitte, kuigi praegu kolivad küll paljud inimesed maale tagasi oma juurte juurde. Mulle meeldib mu praegune kodu ja tunnen ennast siin igati hästi.

 

Leidke elus ikka endale õige koht!