Ilusat laupäevahommikut!

 

Peaaegu sügis või mis. Miks ma nii arvan, aga sellepärast et eile hommikul tütar kimas enne tööle minekut läbi ja tõi lisaks lapselapsele kaasa ka suure-suure karbitäie praetud kukeseeni palvega, et ehk ma viitsin nendest midagi põnevat FitLapi retsepti järgi teha. Arvuti pakkus kukeseene toitudest kahte variant ja minu valikuks osutus kukeseene guiche, sest suvikõrvitsaid annab peenar lausa hulgi.

Sai tehtud lausa mitmekordne kogus minu portsjoni kaalu järgi, et jaguks kõigile nii suures vormis, et isegi täna hommikuks jätkus veel mulle. Uskumatu, kui maitsev see oli.

 

Nagu aga eile lubatud sai, jätkan täna veel endiselt meenutuste lainel. Kirjutaks sellest, milliste tegemistega maal tuli veel kokku puutuda, mille abil ennast kehvadel sõjajärgsetel aegadel hinges hoiti ja kuidas olid vanasti lood selle tänapäeva armastatud joogi kohviga.

Siin üks vana foto vaatega järvelt külale.

 

Minu kodukohas oli loodud kalurikolhoos ja kalapüügia seal põhiliselt tegeletigi. Kalurite elu oli küll raske aga teenistus päris korralik. Samas kõik külaelanikud polnud ju kalurid ja nedest moodustati põllumajandusbrigaad peredest, kes tegelesid põlluharimisega. Minu vanemad kala ei püüdnud, vaid olid hoopis põllumehed. Nii et kala toiduks tuli ikkagi rannast osta.

Põllundusega oli sealkandis päris keeruline ära elada, kuna järve kaldal olid väga viletsad liivased maad ja põllukultuurid eriti hästi kasvada ei tahtnud. Näiteks lehmale heina tegemisel oli selline kord, et selle eest, et kolhoosi heinamaalt võis heina teha, sai ühe kuhja heina teha oma lehmale ja teise pidi aga tegema kolhoosilehmadele. Töö käis käsitsi vikatiga niites ja rehaga kokku riisudes. Kogu pere oli kaasatud sellesse tegevusse. Minulgi oli isatehtud väike reha, millega jõudumööda sai riisutud. See oli suur töö, aga tehtud ta sai

Päevast-päeva pidid vanemad töötama kolhoosipõllul, selle eest aga eriti rahas ei makstud, vaid tasuks anti hoopis näiteks mõned kilod vilja, arvestus käis mingites müstilistes normipäevades.

Seega tuli otsida erinevaid võimalusi, kuidas pere ära elatada. Loomapidamisest oli abi ja kasu oli ka käsitööoskusest. Meenub, kuidas ema pani suurde tuppa üles kangasteljed ja meie, lapsed olime ninapidi juures, kui kangast üles pandi ja kooti. Maja pööningul oli selline suur puust raam, mida kutsuti käärpuudeks ja mille peale kanga veelõngad üles veeti ja siis hakati kangast niide panema. Ka see oli töö, kus lapsed pidid aitama. Selleks oli oma süsteem ja kõik käis mustri järgi. Pean ütlema, et mul on veel praegugi alles ema kootud linaseid köögikäterätte ja peenest lõngas omakootud laudlinu. Ka põrandavaibad kooti ise. Kuidagi oma eluga hakkama saadi ja peab ütlema, kes ikka vähegi viitsis tööd teha, see tuli kõigega toime. Minul on küll kodust ja vanematest ainult head mälestused. Kõik olid toidetud ja kaetud ja mitte sugugi halvasti. Laupäeviti oli ikka värsket saia lõhna tuba täis, toad koristatud, saun köetud ja soe toit laual. Pühapäeva hommikuti ei puudunud laualt kunagi kohv ja laupäeval küpsetatud saiakesedki.

Kuidas seda kohvi siis tol ajal tehti, muidugi ei olnud maal veel olemas mingeid kohviube. Kohvi tegemiseks kasvatai sigurit ja kuivatati ära ning tehti ka mingid odrajahust ja toorest piimast väikesed kommisuurused pätsikesed, mis ahjus kuumadel sütel vastava metallist riista sees, mida kutsuti kohvibrenneriks, pruuniks röstiti. Siis pandi käsikohviveskisse ja jahvatati peeneks.

Nii see pulber, millest keedeti kohvi, valmiski. Ju see jook ikka maitses, kui teda pühapäeviti kas saia või pannkoogi kõrvale joodi. Ei olnud siis kohv sugugi igapäevane jook, nagu praegu, vaid tarbiti ainult pühapävahommikuti ja pakuti külalistele erilistel puhkudel. Oakohv ilmus alles siis minu lauale, kui olin juba linnatüdruk. Aga miks minust linnatüdruk sai, sellest järgmises postituses.

 

Head hommikujoogi nautimist!