Tere!

Täna jätkan sealt, kus eile jutt pooleli jäi, s.t. lihasuitsutamisest. See oli suur ettevõtmine. Igas majapidamises polnud nii korralikku saunagi, kus seda teha, seega rippus nööride otsas ikka mitme pere liha. Ega suitsutamist igaühe kätte usaldatud, pidid olema vastavad oskused ja kogemused. Liha pidi ikka korralikult kolm päeva suitsus hoidma, parasjagu tuld õigete puudega alla panema ja ööselgi valvama. Kui sink valmis, siis riputati käntsakad nööriga sahvri lae alla konksu otsa, sealt oli vajadusel hea noaga lõigata. Suvel heinaajal oli põhitoit heinamaale kaasa võtta singivõileib, hapu kurk ja piim. Kellel siis kiirel heinaajal aega süüa oli teha.

Siin fotol olev vana suitsusaun on pärit meie taadi lapsepõlvekodust, mis hiljem sai meie ühiseks maakoduks. Ka selles saunas tehtud sinki olen ma saanud maitsta.

Nagu eile kirjutasin, toimis maal ikka täielik isemajandamine. Oma lihakraam oli laual sealiha näol, lehmalt sai toiduks vajaliku piima, koore, või ja kohupiimagi, kanadelt munad ja supiliha.

Võitegemine oli omaette elamus, selle tegemisel olid lapsedki abis. Kõigepealt tuli piim ajada läbi koorelahutaja ja siis koorest valmis edasi või. Mulle meeldis võimasinat ringi ajada, niikaua kui koor kokku läks ja sellest või ja võipiim valmisid. Masina hääle järgi oli aru saada, kui koor kokku hakkas minema. Sellest ei hakkagi rääkima, kui hästi värske või maitses, eriti sooja leiva peale määrituna. Mulle meeldis ka juua lüpsisooja piima. Igal õhtul, kui ema lüpsikuga laudast tuli, ootasin juba oma kruusiga, et kohe sooja piima rüübata. Eks see oli ka lastele tervislik. Lehmapiima näol oli ka väike lisasissetulek perele, sest piim, mis endast üle jäi, viidi paari kilomeetri kaugusele meiereisse. See oli suuremate laste ülesanne piimamannerg rattaleistangi otsas hommikul kohale toimetada. Piimamüügist saadud raha eest sai poest osta hädavajalikku kraami, mida endal polnud, näiteks leiba ja saia, lastele koolitarbeid. Siis polnud kombeks leiba ise küpsetada, sest vilja oma põllul ei kasvatatud. Maadki polnud niipalju, seega oleks jahu ikkagi pidanud poest ostma.

Ega see leiva ostminegi nii lihtne polnud, et mine aga poodi ja muudkui osta. Seda polnud sugugi niipalju saada, et vabalt kõigile oleks jätkunud. Laste ülesanne oli minna juba varakult poodi leivasappa ja seal tundide viisi seista, et  kui leib tuleb, oled ikka nende õnnelike hulgas, kellele  jagub. Mis sa hing teed, kui ilma jääd. Praegu ei oskaks seda ette kujutadagi, kuidas need asjad mõnikümmend aastat tagasi käisid. Nüüd mine aga poodi ja osta mida hing ihaldab, oi milline rikkalik sortiment sealt vastu vaatab.

Sügisel oli üks suurem töö veel hapukapsaste sissetegemine. Enne esimesi külmasid tuli kapsad põllult koju vedada, puhastada, kapsariiviga riivida ja tünni soolata. Suure kapsanuiaga tambiti niikaua kui vedelik välja tuli ja siis vajutuskaas ja suur kivi raskuseks peale. Hapukapsaid jätkus tünnist kevadeni võtta ning teha prae- ja mulgikapsast ning hapukapsasuppigi.

Nii see toidulaud täidetud ja pere toidetud sai ja kõigil pereliikmetel oli selles oma osa anda. Homme kirjutan veel sellest, kuidas maainimesed ennast hinges hoidsid ja eluga toime tulid.

 

Kena päeva jätku!