Tere!

Tänapäevaste toiduvalmistamise trendidega oleme enam-vähem kõik kursis ja siinne seltskond on tänu FitLapile omandanud uued tervislikumad toitumisharjumused. Siin minu lõunane bataadi-hakklihapada väikeste asendustega.

Sai kolmeks toidukorraks valmis tehtud ja kahe toidukorra jagu sai asendatud pastinaagiga, mis külmikus ootas oma järge. Kohalikus poes pole seda igapäevaselt saada, seega tuleb osta siis kui parasjagu on.

Täna aga uitaks oma mõtetega pisut nostalgia lainel. Rändaks täna hoopis ajas tagasi ja meenutaks, kuidas asjad minu lapsepõlves maal käisid. Ehk pakub noorematel huvi ja kui ei paku, siis vahel on hea endal olnut meenutada. Siin ka üks foto lapsepõlvest järve ääres. See linalakk pildil olen mina. Seljataga taustal pilliroopõõsas.

Muidugi selle vana foto kvaliteet on kehvapoolne aga arvestades aega 60 aasta tagasi, siis hea, et üldse midagi mälestuseks on.

Põhilised toiduained tuli ikka endal kasvatada. Minu lapsepõlv langes aega, kus talusid enam ei olnud ja tööl käidi kolhoosis. Igal kolhoosiperel oli enda tarbeks kasutada ka aiamaalapp nii poole hektari kanti ja see oli ka kodust kaugemal, sest järvekaldal, kus kodukülas asus, polnud põllumaad, ainult puhas liiv ja kruus, seal kasvasid ainult müstsõstrad ja paar õunapuud ning olid ka mõned lillepeenrad. Kõik toiduks vajalik enda tarbeks s.t juurvili ja kartulid tuli endale põllul ise kasvatada. See tuli kolhoositöö kõrvalt korras hoida ja oma panuse pidid lapsedki andma. Igal majapidamisel oli ka lehm, siga ja lambadki, kellet sai soki-kinda ja kapsunivilla. Ema kraasis villa ja ketras vokiga lõnga.

See vana vokk on mul veel praegugi alles ja taiesti töökorras ning lapsed käivad seda vahel tallamas. Ohutuse mõttes on vokinöör eemaldatud, et keegi teravate haakide otsas viga ei saaks, kui pool hoo sisse saab.

Siga tapeti tavaliselt jõuluks ja sellest valmistati lisaks argipäevatoitudele kõik pühadetoidud. Tehti ise verivorstid ja pasteet, sült ning seapraad kapsatega ei puudunud kunagi pühadelaualt. Ja ega siis lihaga priisata saanud, sellega tuli ikka mõistlikult ringi käiga. Õige perenaine pidi ikka arvestama ja järmise seatapuni perele toitu jaguks. Pühadest järgijäänud liha soolati suurde puutünni, mis oli selleks sptesiaalselt puusepal teha lastud. Sealt võeti talvel jaopärast toiduks ja kevadel pandi saun kütte ja liha suitsu. Siinkohal jätaks jutu pooleli ja jätkaks oma meenutustega homme.

 

Seniks kirjutamiseni!