Tere!

 

Pole ammu rääkinud põhiteemast, s.t kehakaalust. Sellepärast me ju siin kõik hoolega rügame. 17. juulil täitus minu püstitatud eesmärk - kaal näitas 77,2 kilo, s.t. olin pisut vähem kui aastaga lahti saanud 30kg liigsest kehakaalust. Ja mis edasi juhtuma hakkas. Mõni päev hiljem kaalule astudes oli tulemus veel 800 g võrra väiksem. Kohe ma ennast kaalu säilitamisele ei julgenud panna. Mõtted peas, et äkki ikka suudan veel paarist kilost lahti saada ja jääks pidama tulemusele 75kg. Oma FitLapi aastapäeval 31. juulil lubasin siis endale ka õhtul nn. patuka, lisaks tavalisele toidukorrale sõin oma lemmikuid valgehallitusjuustu ja oliive ja paar klaasi värskaga lahjendatud veinigi. Paari päeva pärast sain tulemuseks jälle oma 77,2. Siis aga hakkas kaal jälle vaikselt tõusma, nii peaaegu 78 kiloni. See tekitas väikese hirmu, kuigi iseenest see ju tühine tõus. Paar päeva tagasi vähendasin prooviks kalorsust igaks juhuks 10 protsenti, et vaadata, mis nüüd juhtuma hakkab ja praeguseks on kaal nn. eesmärgikaalust 100g väiksem. Vat selliseid vingerpusse teeb see keha minuga. Nüüd ei oskagi kohe seisukohta võtta, kas panna ennast säilitamisele või mitte. Eks ma pean endaga hästi läbi saama ja ära otsutama. Muidu ma pole üldse selline kahtleja tüüp, pigem võtan ikka asjadel sarvist kinni ja teen ära. Aga tegelikult polegi praegu neil grammidel siia-sinna erilist tähtsust. Olen endaga ja oma peegelpildiga ikka super rahul. Vahel peeglise vaadates ei suuda ikka veel uskuda, et see, kes sealt vastu vaatab, olen ju mina. Varemalt oli ju ikka nii, et kui lastega autoga kuhugile sõitsime, siis pandi mind kui kõige kogukamat esiistmele. Aga nüüd see enam läbi ei lähe. Mahun igale poole ära ja pole sellega veel harjunud. Sama riietega, vanast harjumusest vaatan ikka suuremaid numbreid kui vaja aga selga proovides selgub tõsiasi, et hoopis väiksemat vaja. Ja üleüldse on riiete osas valikuvõimalus tunduvalt suurem, sest ennemalt justkui ei sobinudki kõike kanda.

Ja oi kuidas see innustab oma kaalu hoidma ja ennast mitte käest laskma. Varem ma muidugi oma kehakaalu pärast eriti ei põdenud, olin endaga rahul, võtsin seda kui paratamatust. Aga jumal tänatud et olin, sest endaga tülli minna ka ei tasu, pole tervislik. Praegu aga olen õnnelik ja rahul, et selle tee ette võtsin.

Õnne ja südamerahu kõigile!