Jagamisrõõm ehk kuidas ülikonnariidest vamis kikilips.

 

Ei midagi uut siin päikese all. Vahelduv pilvisus, vihmahood ja tuul. Jutt käîb eilsest päevast.

Vihmajope selga, vihmavari kaasa ja õue. Igatahes poes sai käidud ja lendu ei läinudki ning rahakotilegi sai pisut haiget tehtud. Nimelt leidsin lasteriiete hunnikust soodukaga endale sobiva fliisjaki. Kes oleks küll võinud arvata, et ükskord võib lasteriiete suurus mulle paras olla. Vanad jakid ju kõik hirmsuured, sügisel aias vaja ju midagi sooja peale visata, kole kotitavate riietega olla.

Üleeile toodi meile kilekotitäis põldube tänutäheks selle eest, et kevadel lahkelt oaseemet jagasin. Oma aias kasvab ka paar juppi uba aga need veel noored ja palju sa sellest mõnest vaokesest ikka saaki saad. Aga soolaoa maitse oleme ikka suhu saanud ja korra talve jooksul oasuppigi keetnud. Vaatasin siis rõõmuga oakotti ja hakkasin plaani pidama, mis ma sellest kõike teen ja kutsusin lapsedki soolaube sööma. Võtsin FitLapi toitumiskava lahti, sisestasin otsingusse põlduba, aga ei midagi, siis kirjutasin lihsalt oa... ja sealt tuli küll terve rida retsepte. Muidugi põhitoiduaine oli punane uba aga tegin asendused ja oligi retseptivalik käes. Lõunaks plaanisin teha lihtsat Chillit ja õhtuks oa-singisalatit. Poest tõin Rannarootsi suitsusinki sea välisfileest, et salatile lisada ja niipalju, et kohe ikka mitmele prtsjonile salatile jätkuks.

Poest tagasi ja oad keema. Vahepeal helistasid lapsed, et nemad jõuavad õhtuks meile aga et me ikka ube neile ka jätaks. No ikka tuleb ju jätta. Kui oad pehmed hakkasin neid puhastama, et siis kõigil hea süüa. No ja kui kõik puhastatud ja oad kaalule pandud, siis tabas mind ebameeldiv üllatus. Noored oad nii kokku keenud, et ainult endale jätkuks üheks salatiportsuks ja üheks lõunasöögiks ja taadile ka paar peotäit. Aga keda sa ilma jätad. Vaatasin siis külmkapi sisu üle ja sealt oli võtta kohe kaks purki punaseid ube. Nii ma need põldoad siis ära jagasin. Endale 107 g ühe salatiportsu jaoks, umbes sama palju taadile maiustada ja ülejäänud lastele. Oma lõunasöögi tegin hoopis konserveeritud punaste ubadega nagu alati.

Nii et seekord juhtus küll nii nagu üks vana lugu pajatab, et ülikonnariidest valmis ainult kikilips. Aga nagu öeldakse jagamisrõõm on kõige suurem rõõm. Ei jäänud heast värskest kraamist keegi ilma ja kui oma aia oad valmivad, küll siis saab jällegi maiustada.

 

Rõõmsat päeva!