Tere!

 

Märkamatult on maikuust on saanud  juuni. Mida vanemaks saan, seda kiiremini aeg lendab. Oma eelmises postituses, 22. mail, kirjutasin, et ootame pikisilmi vihma, mida muidugi ei tulnudki. Igal asjal, nagu ikka, on kaks külge. Ühest küljest teeb ju selline ilus ja soe ilm ainult rõõmu, aga teisest küljest on kurb vaadata, kuidas loodus vihma järele januneb. Kogu kevadine õiteilu tormab kiiresti mööda, sest nii kuivaga kõik närtsib ruttu. Nende superilmadega mööduvad  päevad õues, tuppa ajab ainult tühi kõht ja öine uneaeg. Õues olemiseks tuleb kasutada igat hetke, et eelseisvaks pikaks talveks uut energiat koguda. Seega blogi kirjutamisest ei tule midagi välja, hea seegi kui vahel õhtul saab aega teiste kirjutistele pilgu peale visata. Täna läks vihma ootamisega tunduvalt paremini, hommikul, kui silmad lahti tegin, oli ilm pilves ja hakkaski sadama. Rõõm missugune, kahe vihmasagara vahel sain väikese lilleistutuse õues ära teha, porgandid harvendatud ja isegi arvutis pisut kribatud. Nii et täitsa vihmapüha. Peaasi, et selle vihmaga nüüd jällegi paljuks ei läheks, et ei peaks pikisilmi päikest hakkama ootama.

Eeloleval sügisel on meil järjekordne lapselaps kooliteed alustamas, seega lasteaia lõpetamine seljataga. Nii et mis siis muud, kui on taas “mummu lasteaia” (nii lapselapsed ise ütlevad) uksed avatud. Suvel on meil siin vahva aias koos toimetada aga eile tabas meid ebameeldiv üllatus. Nimelt on see koolimineja meil ainuke, kellel tuulerõuged põdemata ja laupäeva öösel vastu pühapäeva palavik koos esimeste täppidega saabus. Kõik teised lapsed põdesid selle haiguse läbi palju väiksemana aga vaatamata sellele, et koos mängiti, jäi ühel tegelasel põdemata ja nüüd suuremana on see haigus palju raskem, vaeseke on üle kere nii täpuline, et kohe kahju vaadata. Ise on ta nii tubli, et kui kusagil täpike sügelema hakkab, siis kutsub ruttu tupsutama, nii et vanaema peab koguaeg valvel olema, rohupudel näpus. Aga küllap me sellega hakkama saame, peame saama, sest praegusel puhkuste ajal emmed tööga nii hõivatud, et haiguslehe võtmine raskendatud. Ja hea on, kui kodune vanaema käepärast võtta, aitas ju omal ajal minu ema kui häda käes oli ja tuleb ka endal aidata, see ju puhas rõõm.

Mis puutub toitumisse ja kavast kinnipidamisse, siis sellega kõik hästi. Salateid saab oma aiast võtta ja õnneks pakub FitLap häid suviseid kavakohaseid toite. Näiteks oli paar päeva tagasi  Prismas müügil soodsa hinnaga Nõo Lihavürsti juubeli kanašašlõkk. Ei saanud jätta juhust kasutamata ja ostsin minagi koju tagavaraks. Üheks mu lemmikutest on Nõo glasuuritud kana ja nüüd siis eile lõunaks panime grilli käima ja uus maitse sai ka ära proovitud. Arvutist otsisin kavakohase retsepti. Valikuid oli mitu, aga valisin kanašašlõki hautatud odrakruupidega, kus kruubid asendasin seekord kartuliga. Koos salatiga sai väga mõnus lõunasöök ja meile jätkus seda veel täna lõunakski. Selline see kohandatud variant välja näeb.

Kaalurindel on asjad muutusteta - olen juba pikemat aega   kaalulanguseta langetaja, õnneks ka olulise tõusuta. Niikaua kui stabiilsus püsib, olen rahul ja kõik on häääästi!

 

Elame veel!