Tere!

Täna reede, tööinimestel vaba päev. Hommikused õunapannkoogid söödud ja siinkohal aeg lõpetada oma jutud Ülestõusmispühadest ning sellega seonduvast. Jutt jäi pooleli kirikus käimisele järgneval. See üllatus, mis peale kirikut kodus ootas, seisnes selles, et jänku oli koduukse taha poetanud korvikese värvitud munakestega ja ei puudunud sealt väike maiustuski. No rõõm oli suur, aga kunagi hiljem mõne aasta pärast sai ka see saladus, kust see korvike tuli, paljastatud. Korvikese tõid mulle täditütred, kelle ema, ehk siis mu onunaine, oli minu ristiema ja nii mind pühade puhul meeles peetigi.

Peale kirikut mindi koos perega välja jalutama ning pisteti mõni värviline muna  taskusse, seda selleks, et osaleda järve ääres toimuval munaveeretamise võistlusel. Seal saadi teiste külaelanikega kokku, aeti juttu, ilmad olid juba nii  ilusad, et pärast pikka talve kippusid kõik õue. Kaldapealsel nõlvakul see võistlus ka toimus. Osalejad panid oma muna kaldast alla veerema ja kes oli nii osav, et veeretas oma muna nii, et see teise võistleja muna koksas, see sai ka tema muna endale. Nii võis  paraja portsu mune korjata. Tehti ka võidu munakoksimist. Mõni ulakam noormes püüdis pettusega edu saavutada, oli endale treinud puust muna ja ilusasti ära värvinud ja püüdis sellega teisi haneks tõmmata. Eks see ka avastati ning pettus päädis üldise halvakspanuga.

Kui õues olemisest isu täis sai, siis mindi sugulastele külla, külakostiks ikka värvitud muna kaasas. Külalistele kaeti laud, ning pakuti head ja paremat. Toimus ka munakoksimise võistlus. Hiljem söödi need munad koos ära. Neid ilusaid värvilise mune jätkus ikka mitmeks päevaks ja enne söömist koksiti omavahel ja võisteldi, kellel tugevam muna on. Sellised traditsioonid olid meil siis seal Lämmijärve ääres ja mina hiljem linnainimesena olen neid  oma perega jõudumööda Ikka au sees hoidnud. Munavõi teen ikka ära, aga veel ei tea, kas sel aastal kahel erineval moel või kõigile ühes kausis. Eks see pärast paistab, Vürtsikilu karp ka olemas, nii et seekord tuleb pühapäevashommikuste banaanipannkookide asemel hoopis soolane amps. See ka veel välja mõtlemata, mis päevapeale lauale saab. Üks on aga kindel, et ahjukartuleid tuleb teha, sest tean, et pühade ajal astuvad sugulased läbi ja siis on kindel taks, et ahjukartulid peavad laual olema, seda põhjusel, et kellelgi peale minu ei ole ahikütet ja kõik igatsevad neid nn. päris ahjukartuleid. Olevat palju paremad, kui elektriahjus tehtud. Sea välisfille sai varakult vallmis varutud ja ootab külmikus. Sellest saab juurutada igasuguseid toite, mis mulle endale kavajärgselt süüa sobib. Kindlasti luban  endale pühade puhul ka midagi head, seda mõistlikkuse piires. Ega ma eriti ei oskagi midagi erilist tahta, võib-olla natuke head juustu, priskema puuvilja ilma kaalumata või koguni mõlemaid.

 

Soovin ka teile kauneid pühi ja  targalt tehtud valikuid!