Tere!

 

Tühi kott ei seisa püsti ja söömine pidi olema ainuke tegevus, mis toidab. Nii ütleb vanarahvatarkus ja see ei valeta. Hommikuti ärgates on esimene küsimus, mis me täna süüa teeme. Üheks hommikusöögi lemmikuks on mul kujunenud erinevad tortillapõhjal pitsad, soe salat tortillakorvis,  Mehhikopärased suupisted quesadillad jne. Õnneks saab neid kõiki teha erinevates variantides erinevate kavakohaste asendustega, olenevalt sellest, mida kodus parasjagu külmikust võtta on. Viimati valisin välja quesadillad. Asendustena kasutasin 10%-lise rasvasialdusega singi asemel suitsutatud sea välisfileed ja 24%-lise rasvasisaldusega Saaremaa riivjuustu. Singi praen pannil koos sibulaga läbi ja kui on soovi, siis saab lisada näiteks ka veel seeni, et kogus tuleks suurem. Muud asjad lähevad retsepti järgi. Lõpuks, kui kõik taldrikule valmis pandud, siis minutiks-paariks uuni ja maitseelamus missugune.

Eelmises postituses kirjutasin oma lillekestest, mis mind  rõõmustavad, pakuvad silmailu ja hingele kosutust. Oma aknalaualillekestega tegeledes  tegin veel ühe toreda avastuse. Kuigi viimastel aastatel olen kevaditi enamasti  oma amplitaimed ise maha külvanud ja kasvatanud, käin ka vahel turul vaatamas, mida põnevat saada on. Eelmisel kevadel jäi silma üks päris suur taim nimega alati õitsev Begoonia. Nii ta meil aias eelmisel suvel ilutses.

Müüja selgitas, et see lill õitseb aias suvi otsa, nii ka oli. Õied, mis ära närtsisid, pudenesid ise maha, ei pidanud nende äranoppimisega vaeva nägema, samas aga kohe avanesid uued õienupud, nii et õieilu hilissügiseni välja. Siis mõtlesin, mida temaga edasi teha, et kas tuleb ära visata. Aga ei raatsinud, hoopis sai varred pealt maha  lõigatud ja juurikas koos potiga keldrisse riiulile pandud, ei kastnud teda kordagi. Seal ta siis seisis pea poole talveni, niikaua kui ükskord taat läks järjekordselt keldrisse kartuleid tooma ja tuli tagasi sõnumiga, et lilleke on uued kasvud mulla seest välja ajanud. Palusin siis ta potiga tuppa tuua ja panime ülemise korruse aknale, kuhu paistab hommikupäike peale ning hakkasin teda paar korda nädalas kastma. Nii ta seal vaikselt kasvas. Eile, kui olin alumisel korrusel oma lillekestega toimetamise lõpetanud, läksin üles vaatama, mis seal toimub, ehk tahavad ka sealsed lillekesed kasta. Oma üllatuseks nägin suurt imet, see õuelill oli otsustanud aknal õitsema hakata. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata, kuni õues päris kevadiseks läheb, saab ta ära õue ilutsema viia. Ka Kalla, mis mulle on kingitud ja mille pott aknalaual seisis, on juba torganud mullast oma leheotsakesed välja, nii et paistab, et aeg juba sealmaal, et taimed hakkavad vaikselt elule tärkama. See viib vägisi mõtted ajale, kui saab juba n^äpud mulda pista.

Sellisel kombel on minu juurde leidnud tee veel mõnigi huvitav lilleke, ehk kirjutan sellest veel edaspidigi. Rõõmu teeb, et kevad murrab vägisi sisse ja varsti saab juba pikki tunde õuesolemist nautida ja nii mõnigi toalill rändab suveks õue kosuma.

 

Päikest!