Tere vanavanematepäeva!

Ilus komme tähistada sellist päeva, sest tegelikult ei saa alahinnata vanavanemate rolli meie elus. Usun, et kõik vanaemad-vanaisad annavad oma panuse lastelaste hoidmisel-kasvatamisel, seda igaüks võimaluste piires. Mida ma ise mäletan oma vanavanematest - isapoolsed olid kahjuks minu ilmaletuleku ajaks juba lahkunud, emapoolne vanaema elas minu 6-nda eluaastani ja vanaisa oli ainuke, kes oli pikaealine ja kellest on rohkem mälestusi säilinud. Minu kodu oli ema sünnikodust 3 km kaugusel ja seal käidi külas päris tihti. Vanasti oli maal kombeks, et pühapäeval tööd ei tehtud, siis käidi kirikus, kiriku kõrval asuvas surnuaias ja õhtupoolikul mindi külla või võeti ise külalisi vastu. Taludes olid suured pered ja seal oli ikka sündmusi, mida tähistada - sünnipäevad, pulmad, ristsed ja matusedki. Kõigi perekondlike sündmuste tähistamisele võeti alati ka lapsed kaasa ja sellest on helged mälestused säilinud tänapevani. Perepidude kõlas alati laul ning pillimäng, üks onu mägnis kannelt, teine akordioni ja kaasa laulsid kõik, oli väga lõbus. Siin üks vanaisa juures tehtud foto, mingist perekondlikust kokkusaamisest. Vanaisa paremalt teine ja mina olen see linalakk vasakult esimene esireas.

 

Mäletan ka seda, et kui kodus olid mingid suuremad tööd teha, siis viidi mind vahel kohe mitmeks päevaks vanavanematele hoida, sest nemad oma vanuse tõttu kolhoositööl enam ei pidanud käima ja aiamaa oli neil kodujuures, nii et laps sai ka kaasas olla, kui kartuleid võeti. Mäletan, kuidas ma seal kartulivagude vahel ukerdsasin ja kui ära väsisin, siis viis vanaema sülega tuppa magama.

Lisaks põlluharimisele oli vanaisa ka kõva puutöömees, tal oli majaotsas oma puutöötuba, kus igasugused huvitavaid tööriistad ja puutööpink. Nii põnev oli vaadata, kuidas ta seal meisterdas ja tore oli mängida puulaastude ja klotsidega. Kasvasin sõjajärgsel ajal, kus iga oskus kulus marjaks ära, kõik majapidamises vajaminevad tarbeesemed tehti ise ja ning õnnestus ka kopikas raha pere ülalpidamiseks teenida. Võimalik, et see vanaisa puutöö pisik on ka mind nakatanud ja nüüd pensionipõlves lõi alles välja. Ise olen eluaeg teinud nn. kontoritööd aga nüüd vanemas eas on tekkinud huvi puiduga askeldamise vastu.

Näete, sattusin jälle nostalgia lainele aga arvan, et varsti tuleb meile palju külalisi ja vaja midagi lauale panna, nii et valime aga FitLapi retseptidest midagi välja. Lastelastega kahjuks täna õues koos suurt midagi ette võtta ei saa, sest üle pika aja on ka mind sügisnohu ja köha maha murdnud ja enesetunne pole suurem asi. Eks siis teine päev kirjutan jälle, kuidas õhtupoolik läks ja kas lapselapsed ikka oma tõbise mummu ja taadi üle vaatasid. Ja kes vähegi saab, ärge oma vanavanemaid unustage!

 

Head vanavanemate päeva!