Tere!

Seekord siis minu kord toriseda.  Laupäeva hommikul tabasid mind ootamatud, või siis tegelikult üldsegi mitte nii ootamatult negatiivsed emotsioonid. Peale seda, kui panin lõpuks ennast kaalu säilitamisele, hakkas ka kaal vaikselt tõusma. Reedeks 2 nädalaga kaalu 2.2 kilo juures ja  siis võtsingi esimese õlekõrre appi, vähendasin kalorsust 10 % võrra. Patukaid pole eriti olnud ja viimasel ajal kui oli mõte, et võiks ju endale lubada, siis säilitamisel niipalju süüa, et kogu aeg on jube täiskõhu tunne ja tesiteks saab patukat lubada ju ainult siis, kui  2 nädalat kaaluga kõik OK. See ajas lausa tigedaks enda peale, et 34 kilost jagu saadud ja siis nüüd hoidmisega ei saa hakkama. Ei, mingeid käegalöömise ega allaandmise mõtteid pole aga lihtsalt kuidagi kurvaks ja pahuraks teeb.

Ma pole üldsegi selline pahutseja ega tusatseja aga tundsin äkki, et mis liig see liig. Et mitte kodus niisama oma mahlas praadida, panin riided selga ja välja ennast tuulutama. Taadile ütlesin, et lähen ei tea kuhu ja ei tea kui kauaks sinna kuhu jalad viivad. Seadsin siis sammud kesklinna poole ja astusin täiesti sihitult. Teele jäi ette suurem tehnikakauplus, nii et keerasin sinna sisse. Mulle meeldib käia aegajalt  kas tehnika-, mööbli- või kodukaupade poes. Ei, mitte ostmas vaid lihtsalt niisama silma nuumamas. Vaatasin üle telerite seina, külmkapid ja ka riiuli kus läpakad. Kõik need kolm asja on kodus juba pisut problemaatilised. Külmik ja läpakas vanakesed aga silmanägemise pärast kuluks üks suurem teler majja ära, 32 tollisest minu  lühinägelike silmadedega tiitrite lugemine kehvavõitu. Hetkel muidugi midagi osta ei saaks, no teate isegi seda mittetöötava pensionäri rahakotti. Vaatamine ei maksa midagi ju. Vähemalt oskan mingit plaani teha ja hinnaklassiga arvestada. Kaubad jäid minust kõik poodi ning tegin oma tiire edasi, koju tagasi jõudsin paari tunni pärast. Vahepeal olid noored külla tulnud ja kokkasid ühiselt köögis. Ka väikesed  preilid oli lõuna valmistamises osalised, keegi hakkis ja keegi puhastas porgandeid. Rääkisin siis ka oma poeringist, et mida olin näinud ja mida oleks vaja. Et kõige pakilisem oleks uue läpaka ost ja  lisasin ka et hetkel küll midagi ei osta, et saab veel vanaga hakkama, aeglane on, aga kuhu mul kiiret.

Õhtul kui külalised läinud istusin sülearvuti taha, et vaatan õige mis siin FitLapis ka uut lugemist on ja arvake ära, mis siis juhtus. No ei juhtunudki midagi, ära suri. Küll ma pahandasin, palusin, silitasin ja taaskäivitasin teda, aga pilti ma ette ei saanudki. Ma pole mitte päris arvutikauge inimene ja võtsin kõik oma teadaolevad nipid kasutusse aga keskööks oli selge, et seekord jääb tema peale. Ja siit ka järeldus, et ei tohi mõelda halbu mõtteid, solvasin teise ära. Sai vist aru, et teda tahetakse ära põlata. Jätsin ta siis lõpuks rahule, teadmisega et hommik on õhtust targem.

Hommikul esimese asjana tegin MSN-s appikarje väimehele ja lõunaks olidki noored platsis ning minu kullakesele puhuti taaskord elu sisse. Ja teate, minu tusatujugi haihtus kuhugi ja küllap ma selle kaaluga ka vast taas sõbraks saan. No peab ju saama, pole valikut, sest meeldin endale sellisena, nagu ma praegu olen või siis paar  kilo kergemana, aga raskemana mitte.  Ja hetkel lohutan ennast sellega, et ehk keha valmistub talveks.

 

Päikest südamesse!