Tere!

 

Hommikul ärgates meenus, et sellest, mis ajendas mind eile kirjutama, unustasin üldsegi kirjutada. Vanainimese asi, kukub siin heietama ja pärast ei mäletagi, mida tegelikult öelda tahtis. Ega see midagi erilist polnudki, aga tänapäeva kiires maailmas teevadki pisiasjad vahel südame soojaks. Mõni aasta tagasi vahetas meist pisut eemal olev maja omanikke, sisse kolisid kenad noored, kes umbes sama vanad, kui meie lapsed.  Juba esmakohtumisel, sain aru, et need on minu inimesed. Suhtlemine algas sellest, et peale sissekolimist kutsuti ümberkaudsed naabrid aeda väikesele grilliõhtule, kus saadi tuttavaks ja aeti mõnusalt juttu. See lõi väga hea õhkkonna naabrite vahel ja pani aluse edaspidisele heale läbisaamisele. Suvel käib meil siin nn. rohevahetus ja ikka saab mõni sõna üle aia juttu aetud, talvel näeme muidugi harvem. Aga kui mingit abi on vaja, siis pole muret, alati keegi tuleb appi ja ka oma ülejääke jagatakse omavahel. Laupäeval kuulsin, et telefon tegi kõlli, seega keegi kirjutas messingeris. See oli armas naabrinaine, kes kirjutas, et oli metsas käinud ja saanud paar peotäit kukeseeni, kas ma sooviksin neid endale. Muidugi ma soovisin, värsked kukeseened novembrikuus, uskumatu, seda küll ei mäleta. Nii ma need seened endale sain ja kohe plaan valmis, et pühapäeva hommikuks valmib omlett kukeseentega.

See oli küll maitsev amps ja seda eriti sellepärast, et südamesoojusega antud hilissügisesed kukeseened. Igaüks ei oleks viitsinud selle paari pihutäie seente pärast hakata kummardamagi, et neid maast üles korjata, ammugi siis veel teise inimese peale mõelda ja sellega rõõmu valmistada. Väike asi, aga jääb meelde.

Omleti jaoks oli neid seeni täpselt parasjagu. Õnneks on tänavu olnud nii seenerikas aasta, et ilma, et ma ise seenel käima oleks pidanud, on mul külmkambris neid piisavalt, et saab toitudele lisada. On teisigi sõpru, kes neid lahkelt on jaganud, nii et isegi marineerimisekski jätkus.

Sellest, et mul siin on üks tore naabrimees, kellele meeldib kalal käia, olen siin vist juba korduvalt kirjutanud. Nii lahe, kui üle aia hõigatakse, et naabrinaine, kas kala läheb? No alati läheb.

Täna on õues karge hommik, ahi ja pliit köetud, hommikusöök, ikka FitLapi kava järgi, söödud ning hommikukohv joodud ja see, mis eile kirja panna ununes, kirjutatud. Nii et varsti riidesse ja õue jalutuskäigule.

 

Tegusat päeva kõigile!