Just nii ongi, millegipärast saab kõik hea kiiresti otsa. Alles see kevad oli ja koolivaheaeg algas aga selleks korraks  suvi jälle läbi ja eile alanud pikk kooliaasta jälle ees.

Selle aasta 1. septembri iIm oli pilvine ja sadas vihmagi, õnneks väikeste hoogudena ja mitte eriti kõvasti. Nii et ilma poolest polnudki kõige hullem. Meie peres siis kolm kooliealist laspselast ja kaks käivad veel lasteaias. Juba eelmisel päeval lillekimbud valmis varutud ja mis siis muud kui uue hooga tarkust taga ajama. Kooliaasta alguse ja reede puhul tegid väikesed poolepäevase lasteaiapäeva, ning kui kõigil oma kohustused täidetud, siis vanaema-vanaisa juurde. Nii et sai siin koos lõunastatud ning kohvitatud ja tortiigi söödud, s.t. tähtsat päeva koos tähistatud. Mina muidugi, nagu ikka, jätsin selle     tordiosa
vahele. Sellega on kõik juba harjunud, et mulle pole mõtet magusat pakkudagi. 

Alates esmaspäevast hakkavad kõigil kiiremad ajad, kui tõsine koolitöö lahti läheb. Ega siis nii tihti, nagu suvel, siin vana-vanemate juures kokku saa, aga korra nädalas ikka vast, nagu see senini kombeks on olnud. Meil ju see eelis, et elame kõik samas linnas ja eluolud on kujunenud nii, et keegi pole pidanud kuhugile kaugemale kolima. Rõõm on sellest vastastikune, satutakse ikka külla ja ka lapsehoidjad käepärast võtta, kui vaja. Kuigi me päris maavanavanemad pole, elame me siin linnaääres väikeste eramajade linnaosas, kus autot näeb harva ja naabritega suheladakse sõbralikult ning naabrivalvegi toimib. Lastel on mõnus alati siia tulla ja tegevust õues jätkub küllaga.

Mulle meenub, kuidas omal ajal minu koolivaheajad möödusid. Maal oli ju tegemist küllaga. Lastel olid ikka ju jõukohased tööd, mida pidi tegema ja suviti pidi ka käima kooliaias tööl. Maalapid oli klasside vahel ära jaotatud ja koostatud graafik, millal keegi lastest pidi kooliaeda tööle tulema. Nii et peenarde eest hoolitsemine oli laste kohustus. Sealt siis tulidki juurviljad koolikööki, millest lastele lõunasööki valmistati. Kooliaia ääres kasvasid maapirnidki, mida meil lubati maa seest urgitseda ja süüa. Need tundusid jube maitsvad olevat. Ju siis kõht läks suure aiatööga tühjaks.

Mäletan, et koolihoovis oli  köetav kasvuhoone, kus juba varakevadel hakati taimi kasvatama ja mida suuremad lapsed käisid kütmas. Nii minagi pidin seda tegema ja ükskord juhtus seegi, et        puude kirvega pooleks raiumisel sain poolest hambast lahti, kuna puutükk hüppas üles. Aga ega see siis ei lugenud midagi, töö sai ikka tehtud. Muidugi hiljem tuli ikka võtta ette käik hambaarstile ja kunagi aastate pärast ehitati see hammas veel ülkeski.  Minul oli hea lihtne kooli juures käia, sest koolimaja asus kodust kohe üle tee.

Veel on meeles, et suvel, enne kooliaasta algust oli vaja käia koolimajas abis ka klassiruume  korda tegemas. Igal aastal oli vaja vanad koolipingid üle värvida. See töö meeldis mulle ja igasugused värvimistööd on jäänud praeguseni üheks minu lemmiktegevuseks. Mis lapsepõlves õpitud, ei see nii lihtsalt unune.  Eks praegugi käib ju suviti enne kooliaasta algust koolimajades vilgas tegevus ja on veel tunda värske värvi lõhnagi. 

 Nii et esmaspäeval läheb siis tõsiseks tööks nii lastel, õpetajatel kui ka lastevanematel. Soovin kõigile ilusat uue kooliaasta algust ja pidage vapralt kevadeni vastu.

 

Jõudu kõigile!