Tere!

Eilne hommik algas banaani-ploomiomletiga, kus ploomid muutusid seekord apelsiniks. Tuli pliidi alla,  omlett pannile ja ka broilerifilee kuubikud koos sibula ja küüslauguga praadima, et oleks lõunasöögiks valmis võtta. Siis pole muud, kui lõuna ajal oma kavakohane toit kanafilee tomatikastmes kokku panna.

Siin potis see valmis toiduportsjon järgmist söögikorda ootab. Pilti taipasin alles siis teha, kui taldrik juba tühjaks söödud. Kui hommikul asjad ette valmistatud, läheb päeval söögitegemine rutem ja ka voolukulu väiksem. Iga hetk ju pliidi alla tuld ei tee ja pensionäri rahakott nõuab ikka väikest kokkuhoidu ka.  

Hommikune üllatus oli see, et parajasti, kui nautisime oma hommikukohvi, helises mobiil. Tütar vabandas nii ette kui taha, et ootamatult oma murega lagedale tuli. Temal lapsele täna  lasteaeda luuda kaasa  vaja. Kiiruga ei jõudnud isegi küsida, mis neil seal toimumas on. Aga juba mõned aastad tagasi enne volbripidu paluti, kas taadil ei ole mingit luuda lasteaeda viimiseks. No kohe ei olnud käepärast võtta aga meie taat virk poiss, istus ratta selga ja metsa ning õhtuks oli väike luud valmis. Kuna linnakorteris pole  luuda kusagil eriti hoida, siis toimetati ta peale pidu ta meile tagasi, et siis kindel koht, kust järgmisel aastal võtta. Paari aasta pärast oli järgmine lapselaps juba nii suur, et sama mure, siis taat uuesti metsa, tegi vanemale lapselapsele pisut suurema luua ja väiksem luud pärandati nooremale. Nii et hetkel on meil laos lausa kaks luuda võtta. Suvel pannakse need vahel likku, et oksad väga ära ei kuivaks ja siis jälle kindlasse kohta tagasi. Nii et siis hommikul taat kipelt õue ja lapse mure lahendatud.

See hommikune lugu andis mõtte kirjutada hoopis kavavälisest teemast ehk siis rituaalidest, mis meil siin seoses lastelastega välja on kujunenud. Eelkõige on need seotud just taadiga. Muidugi ka minul on oma osa, mis tuleb täita, näiteks õhtune unejutu lugemine või siis väike põsemusi ja kalli enne magama jäämist, sest ilma “memme musita” ei tule magamajäämine kõne allagi. Enamasti on  söögitegemine ikka minu rida, aga on mõned asjad, mida toimetatakse ainult koos taadiga. Kui mina olen parasjagu mingis tegevuses, siis segama ei tulda, vaid minnakse hoopis taadi juurde, sest taat jätab oma tegemised alati pooleli ja leiab lastele aega. Nii nad siis vaikselt kööki kaovad ja võileivagrill pannakse tööle. Taadil puha selge, kes millist võileiba armastab. Siis neil seal ka oma jutud ajada. Kui võileivad söödud, siis võtavad nad koos käsile õunakoorimise. Istuvad pliidisuu ees, ajavad juttu ja taat puhastab suure kausitäie õunu, pärast hea kambakesi nosida. Talvel ju pole õunad enam nii ilusad, siistuleb  taadil teha suupäraseks.

Suveõhtuti, kui  mingil põhjusel jääb kõige väiksem lapselaps meie hoiule,  mina askeldan köögis, siis nemad kaovad taadiga õue. Seal korraldatakse taadile kaminanurgas vabaõhu kontsert. Oma nukud ja muud mänguasjad pannakse ka taadi kõrvale istuma ja kontsert võib alata. Vahel, kui aega on, siis satun ka mina sellele kontserdile. Kamina kõrval seisab hästi jäme puupakk, mida kasutatakse lavana ja kõik luuletused ning laulud, mis lasteaias on selgeks õpitud, saavad teadustatud ja ette kantud. Talvel jällegi ei saa meilt enne ära mindud, kui taat teeb nendega kelgul ümber aiamaja mõned jooksutiirud, kuigi muidu kurdab, et jalad on haiged. Tavaliselt on veel ka nii, et kui noored hakkavad meilt koju minema, siis lapsed saavad imeruttu riidesse ja kutsutakse taati, et lähme õue "plaani pidama". Istuvad siis maja ees trepil, ajavad oma jutte ja ootavad niikaua, kui teised õue jõuavad. Kui lapsed läinud, ei jää meil muud üle, kui oodata järgmist korda, kui kordori ukselt kõlab selge kõlava häälega - "tere, mina tulin"! Nii nagu meie taat tavatseb öelda, lastest tunned rõõmu.

Täna aga rõõmustagem õhtul saabuva kevade üle!

Muideks maja otsa juures vastu päikest oleval lillepeenral on tulbid juba ninad maa seest välja pistnud.