Tere!

Täna, s.t. teispäeva õhtuks jõudsin lõpuks kõik siinsed postitused läbi lugeda, kuna vahepeal tuli neid nagu Vändrast saelaudu siis kadus järg käest.  Ka ise olin kirjutamisega ametis, ei raatsinud päevagi vahele jätta. Sama efekt, nagu eelmise blogiväljakutse ajal, et põnev, kas suudan iga päev midagi kirjutada. Ära tegin ja siis võtsin väikese blogipuhkuse, sest igapäev kirjutada on pisut  koormav. Aga täna õhtul hakkasid juba sõrmed sügelema. Ja siin ma siis arvuti ees jälle istun, päevatoimetused tehtud, kõht täis ja tuju hea, ning õhtune kanawrap maitses hea, nagu alati.

Nüüd võiks oma mõtetega jälle minna  lapsepõlve pisut rändama. Siin suure blogimise käigus ununes üks oluline tähtpäev, nimelt pühapäeval oli Palmipuudepüha, mida vanasti ikka tähistati ja millele järgnevad nädalapärast Lihavõtted, ehk siis Ülestõusmispühad.

Paar päeva tagasi, kui käisin lastel külas, kutsus tütar meid lapselapsega enda juurde ja palus, et ma vastaks täpsemalt lapse pootl tekkinud küsimustele, mis on nende pühade tähendus ja räägiks sellega seonduvatest  traditsioonidest. Seoses sellega meenusid mul need pühad enda lapsepõlvest. See jäi küll aega, kus need pühad olid tabuteema aga vaatamata sellele, ei jäänud ükski aasta meie peres munad värvimata ja koksimata. Minu jaoks ei seostunud need pühad üldsegi religiooniga, vaid see oli rohem nagu pärast pikka üleelatud  talve rõõmustamine saabunud kevade ja peatse looduse tärkamise üle. Enne palmipuudepüha käidi ikka järveääres ja toodi seal kasvavatest pajupõõsastest urvad tuppa vaaasi.

Peres käis võistlus, kes ärkab pühapäeva hommikul kõige varem, et teisi urvaokstega nahutada, sest traditsiooni järgi pidi see, kes oli unimüts,  kinkima nahutajale Lihavõtte esimese püha hommikul värvitud muna. Kuna mul oli kaks vanemat venda, siis mul vahel vedas, sest vanematel oli minust kahju ja mind, kui kõige väiksemat äratati vaikselt üles ja vennad said oma koosa kätte. Aga kui juhtus, et vennad enne ärkasid ja mina keretäie sain, siis oli sovumine suur, kuid see tuli üle elada, ega siis värvitud munadest keegi ilma ei jäänud. Hiljem, kui meil juba oma pere oli, on need vanad traditsioonid ikka au sees ja nii praegugi. Taat istub jalgratta selga ja toob metsast urvad vaasi ning mune värvimata ei ole meie kodus möödunud ühtegi lihavõtet, isegi siis, kui oleme taadiga ainult kahekesi. Tundub, et seda vana tarditsiooni jätkavad ka lapsed. Siinmaal jääb siis jutt pooleli, ehk edaspidi kirjutan nädala pärast  toimuvatest Ülestõusmispühadest.

Austagem ikka vanu traditsioone!