Tere!

 

Mu vana hea kolleeg endistest aegadest tavatses ikka öelda, et ennem olgu sul sada sõpra kui sada rubla, aeg oli siis veel teine ja maksevahendina kehtis rubla. Ja pean ütlema, et tal oli õigus – raha tuleb, raha läheb, aga head inimesed, kes sind elus ümbritsevad on kulda väärt. See tarkusetera tuletab ennast ikka aeg-ajalt meelde, olgugi, et rublast ei pruugi nooremad inimesed midagi teadagi ja kroongi hakkab vaikselt ununema.

Teine tarkusetera ütleb jällegi, et sõpra tunned hädas, s.t. et alles siis, kui on mingi mure, taipad, kes sinust tegelikult hoolivad. Sõprus üks väga keeruline asi, aja jooksul võib kõik muutuda, muutume me ise ja muutuvad ka inimesed, kes meid ümbritsevad. Suur muutus on minuga toimunud pärast pensionile jäämist, suhtlusringkond on jäänud palju väiksemaks, aga samas töölt eemale jäämine on ka toonud nii mõnegi meeldiva üllatuse. On neid vanu kolleege, kellega tööl nii väga tihedalt ei suhelnudki, aga nüüd ikka aeg-ajalt võtavad ühendust ja tunnevad käekäigu vastu huvi. Eks see, palju sinuga suheldakse, oleneb ka meist endist, asjad ei toimi kunagi ühepoolselt, oleneb ka sellest, kui palju sa ise panustad.

Liitudes FitLapiga oli alguses palju tegemist ainult iseendaga ja kava tundmaõppimisega. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis huvi piiluda ka blogidesse ja sealt lugeda teiste tegemistest ja otsida tarkuseteri ja mõtteid vahetada. Olin rohkem kui kindel, et ise ma küll kunagi blogima ei hakka, sest kirjutamine pole kunagi olnud mu tugevam külg. Oma esimese postituse tegin, siis kui olin juba 11 kuud olnud FitLapi kava jälgija ja päris arvestatavad tulemused kaalurindel saavutanud. Tundus, et peaks ikka oma rõõmu ka teistega jagama.

Aga süües kasvab isu ja nii ma siin vaikselt kribama hakkasin, seda ka põhjusel, et vahel on hea endalgi lugeda ja meelde tuletada, kuidas see teekond kulgenud on. Aegajalt panin midagi kirja ja ka lugesin teiste lugusid ja siis eelmisel suvel ükskord avastasin, et juba mitu päeva on käinud blogimise võistlus. Otsustasin ka ise osaleda ja päris kenasti läks, siis tekkis juba hasart, kas suudan iga päev midagi kirjutada ja nii ma ennast ületades hakkama sain. Nüüdseks on juba harjumuseks saanud iga päev blogisse piiluda ja aeg-ajalt ka ise midagi kirja panna. Ja tänu sellele olen siin leidnud ka palju uusi, nn. virtuaalsõpru. Tegutseme ju siin kõik ühe ja sama eesmärgi nimel. Vahva on ennast hoida kursis Teie tegemistega, vahetevahel viriseda ja oma muret kurta, kui kõik päris nii nagu tahaks, ei lähe. Aitäh, sõbrad, et elate kaasa ja toetate hea sõnaga. Edu ka tublimatele blogijatele! Ehkki väljas on veel päris soe, on ilmad kuidagi hämarad ja õhtud pimedavõitu, seega on alanud mul videvikutunnid küünlavalguse seltsis.

Kuidas Teiega on, kas on ka vahel aega videvikku pidada ja oma mõtteid mõelda?

 

Elame veel!