Tere!

Suhteliselt spordikauge inimesena sattusin ma juhuse tahtel oma tööelu kolm viimast aastat töötama just kehakultuurlaste seltskonnas, liikudes sinna asutusesiseselt. Terve elu sai töötatud samas asutuses, seega paratamatult kokku puutunud erinevate allasutuste inimestega ja siis tuligi kutse, minna 3 aastaks asenduskohale. See pakkumine oli just kui rusikas silmaauku, sest pensioniiga oli paari aasta kaugusel ja oli aega harjuda kojujäämise mõttega ja nii see siis plaani järgi teoks saigi. Nagu meil taat tavatseb ikka vastata, kui keegi küsib, et mis teed, kuidas läheb - naudin pensionipõlve. Ja tegelikult nii see ongi.

Otseselt sportida, s.t. trennis käia pole mulle kunagi meeldinud. Kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid olid lausa piin, sest seal pidi täitma mingeid etteantud norme. Samas suusatada, uisutada, palli mängida, rattaga sõita niisama oma lõbuks, see ju tore. Ja eks need maatööd ei lasknud ka sugugi laiselda. Olgem ausad, nüüd olles juba  ligi viiskümmend aastat linnainimene ja nn. kontoritöötaja, on seda liikumist ikka tõesti vähe olnud. See ilmselt siis ka üks põhjustest, miks see kehakaal selline, nagu ta enne FitLapiga alustamist oli. Sattudes oma viimasele töökohale aga sai alguse üks väike muutus, nimelt nakatudes kolleegide eeskujust, sai iga päev tunnine lõunapaus kasutatud õues liikumiseks. Oli see ilm siis ükskõik milline, ikka seisis  töökaaslane lõunatunni alguses uksel ja teatas - liikumine on tervise ja ilu pant, lähme õue. Ei sobi ju endast vanemale vastu ajada, nii need lõunased kohvikuskäimised lõpu said ja igapäevane õues jalutamine saanud harjumuseks ja lausa vajaduseks. Kuna praegu aastaaeg selline, et aiatöid ka pole, siis on see liigutamine lausa hädavajalik. Lisaks õuesliikumisele katsun ka ikka kodus jõudumööda võimelda, sest teatud õppetunnid on viinud teadmiseni, kui kasulik see on. Nimelt mõned aastad tagasi, kui kukkusin oma õues olematul jäälaigul õlaliigesest killu välja, siis sain oma õla just tänu järjekindlale võimlemisele jälle liikuma.  Ja nn. vimane õlekõrs on kodune velodrenazöör, see on selleks puhuks, kui ilm ikka täiesti käest, s.t. libedus õues suur, sest pärast seda kukkumist on jäänud hirm libeduse vastu, siis ei jää muud üle, kui tuleb minna toas ratast väntama. Ja teate, kui kergesti see nn. laiskuss kere sisse poeb. Olin siin paar päeva tõbine ja seega olude sunnil ka tubane. Eile oli juba parem ja vaja õue minna, päike säras akna taga ja meelitas, aga oma laiskusega ikka võitlesin tükk aega ja peale ma jäin. Esialgu arvasin, et teen väikese tiiru aga see kujunes päris tõsiseks jalutuskäiguks, sest ilm oli niii mõnus.

Taadi kiituseks pean ütlema, et tema ei oska elada ilma jalgrattata. Lapsed hoolitsevad, et tal  oleks ikka töökorras ratas. Viimase 7 aastaga on ta juba kaks ratast läbi sõitnud ja kolmas käsil. Selle suvega oma lõbuks üle 3000 km maha sõidetud. Talle meeldib hommikuti vara oma tiire teha, siis kui linn veel magab. Vahel võtab ka mõne pikema otsa ette, nagu näiteks Tartust  Kambjasse ja tagasi ning selleks ajaks, kui mina hommikul ärkan (kella 7 paiku), on ta juba kodus tagasi. Ja muidugi see pensionäri parim sõber, ehk siis puuriit annab tegevust. Pliidipuude lõikamiseks kasutab  ta teadlikult käsisaed, et oleks ikka liigutamist, talvel ju maad ei kaeva. Nii need vanakesed siin siis jõudumööda ennast püüavad liigutada, et mitte rooste minna, isegi auto pidi seismisel rohkem lagunema ja roostetama. 

Ilusat päeva kõigile!

P.S.

Sain mõni aeg tagasi kingiks lille, mille leht sarnane tõlvlehiku lehega aga nüüd see lilleke üllatas mind ja hakkas õitsema. Ühe varre otsas lausa 4 kellukat, millest 2 praeguseks lahti. Tõlvlehikust on asi kaugel aga pole suutnud tuvastada, mis lill see võiks olla. Äkki keegi siin on sellist lillekest kohanud ja teab millega tegu.

Nonii, saladus lahendatud. Just, kui olin postituse teinud, sain oma tuttavalt lillehuviliselt kirja, kus sain oma lilleke kohta infot, mille lisan ka siia.

Suureõieline meelistäht Eucharis Grandiflora

Rahvasuus kutsutakse ka amasoonase liiliaks või betlemma täheks. Nagu perekonna teaduslikust nimestki – Eucharis (kreeka keeles eriliselt veetlev või meeldiv) võib järeldada, on tegemist dekoratiivsete taimedega, mis on võitnud inimeste südamed oma kaunite lehtede ja õitega.

Soodsates tingimustes õitseb meelistäht kaks korda aastas. Sarikõisikutesse koondunud õied on väga meeldiva lõhnaga, valged, roheka lisakrooniga ja meenutavad veidi nartsissiõit. Täies elujõus taimel on õisikuid mitu ning õitsemisaeg kestab nädalaid või isegi kuu. Kuni 30 cm pikkused ja 15 cm laiused läikivad tumerohelised veidi kaardus lehed on kaunid aastaringselt.